Tyler Durden | Zero Hedge
Ajal, mil Iraani sõjast tingitud ülemaailmse majanduskriisi oht üha kasvab, hoiatavad NASA Goddardi kosmoselennukeskuse teadlased veel ühe võimaliku üleilmse ohu eest. Nende hinnangul võivad valed eeldused ja arvutusvead tähendada, et päikesetormi kõige raskemaid võimalikke tagajärgi on seni märkimisväärselt alahinnatud.
Päikesetormid tekivad siis, kui Päikesel toimub erakordselt võimas energia, laetud osakeste ja magnetväljade purse. Päikesepursked ja koronaalsed massipursked võivad ohustada peaaegu kogu elektroonikat alates mobiiltelefonidest, arvutitest ja autodest kuni kütusepumpade, lennukite, elektrijaamade ning paljude teiste süsteemideni.
Seni võimsaim teadaolev päikesetorm oli 1859. aasta Carringtoni sündmus. Selle tugevust on hinnatud umbes kümne miljardi aatomipommi plahvatuse võimsusega võrreldavaks ning see halvas telegraafiside kogu Euroopas. Märksa nõrgem 2003. aasta päikesetorm lõi aga USA Föderaalse Lennuameti navigatsiooniarvutid enam kui ööpäevaks rivist välja, mistõttu amet hoiatas, et suurtel kõrgustel lendavad lennukid võivad sattuda ohtlikult suure kiirgusdoosi mõju alla.
Senise arusaama kohaselt on Maa polaarsesse ionosfääri jõudval päikesetuule energial ülempiir. NASA teadlaste sõnul võib aga tegelikkus olla märksa murettekitavam, sest sellist piiri ei pruugigi olemas olla.
See järeldus põhineb enam kui miljonil mõõtmisel, mille NASA kosmoseaparaadid tegid Maa orbiidil päikesetuult jälgides. Andmed näitasid, et mida tugevam oli päikesetuul, seda tugevamaks muutusid ka ülemise atmosfääri elektrivoolud. See on vastuolus senise teooriaga, mille järgi pidanuks seos teatud piirist alates nõrgenema.
„Hetkel puuduvad statistilised tõendid selle kohta, et päikesetuulelt Maa polaarsesse ionosfääri ülekanduval energial oleks ülempiir,“ järeldasid NASA teadlased.
Uuringu kaasautor, Lancasteri ülikooli teadlane Maria Walach ütles:
„Maa magnetväli kaitseb meie planeeti väga tõhusalt paljude kosmoseilmastiku mõjude eest. Samas esineb ka äärmuslikke olukordi, kus satelliidid langevad ootamatult Maa poole tagasi või kaotame side ja GPS-signaali.
Kui selgub, et meie planeedi reaktsioonil päikesetuulele puudub ülempiir, tuleb seda arvesse võtta ka kõige äärmuslikumaid stsenaariume modelleerides ning kosmoseilmastiku mõju tähelepanelikult jälgida. Õnneks on sellised juhtumid väga haruldased, kuid just seetõttu on meil nende uurimiseks vähe andmeid. Alles aeg näitab, mis võib juhtuda tuhande aasta jooksul vaid korra esineva ülitugeva sündmuse korral.“
Isegi kui kõige rängem võimalik stsenaarium kõrvale jätta, oleks juba Carringtoni sündmusega võrreldava ulatusega päikesetormil tõenäoliselt katastroofilised tagajärjed. Kindlustusfirma Lloyd’s of Londoni ja Massachusettsi osariigis tegutseva Atmospheric and Environmental Researchi 2014. aasta uuring nimetas sellist sündmust peaaegu vältimatuks ning jõudis järeldusele, et sellise päikesetormi korral võib 20 kuni 40 miljonit inimest olla elektrita 16 päevast kuni kahe aastani.
Sellised organisatsioonid nagu Foundation for Resilient Societies on aastaid kutsunud üles tugevdama USA elektritaristut, et see peaks paremini vastu päikesetormidele. Nad hoiatavad kaitseta elektriülekandesüsteemid võivad vallandada ulatusliku taristukriisi, mis halvab tarneahelad, tervishoiu ja ühiskonna põhifunktsioonid ning seab ohtu suure hulga inimeste elu.
