Charles Cornish-Dale | Alexjoneslive.com
Mikroplastid on sõna otseses mõttes kõikjal. Paljud teavad seda niigi, kuid vähesed mõistavad, kui põhjalikult on mikroplastid jõudnud planeedi igasse nurka ja meie keha igasse ossa. Need on tõepoolest kõikjal.
Mikroplastide ohust rääkides tasub lisaks probleemi ulatusele vaadata ka seda, mida igaüks ise teha saab. Kuigi kokkupuudet plastiga ei ole võimalik täielikult vältida, saab seda märkimisväärselt vähendada. Nii väheneb ka plastiosakeste hulk, mis organismi satub.
Hinnanguliselt toodeti aastatel 1950–2017 üle üheksa miljardi tonni plasti ning enam kui pool sellest kogusest valmis pärast 2004. aastat. Suurem osa plastist jõuab lõpuks keskkonda, kus see laguneb päikesevalguse, ilmastiku ja eri organismide toimel üha väiksemateks osakesteks: mikroplastiks ja veelgi väiksemaks nanoplastiks.
Need on niinimetatud sekundaarsed mikroplastid, sest algselt on tegemist suurte plastesemetega, mis aja jooksul lagunevad. Samas leidub ka primaarseid mikroplaste, mida valmistataksegi kohe mikroskoopiliste osakestena. Nende hulka kuuluvad näiteks kosmeetikatoodetes kasutatavad mikrohelmed.
Kodudes tekib mikroplast peamiselt sünteetiliste rõivaste, vaipade ja mööbli kiudude eraldumisel. Need kogunevad tolmu, hõljuvad õhus ning satuvad seejärel hingamisteedesse.
## Mikroplastid jõuavad isegi mägede tippu
Probleemi ulatust illustreerivad kaks uuringut.
Esimene neist jõudis mõni aasta tagasi uudistesse, kui selgus, et Šveitsi langeb igal aastal koos lumega tuhandeid tonne mikroplasti.
Teadlased kogusid lumeproove Austria Hoher Sonnenblicki mäetipus asuvast observatooriumist ning analüüsisid neid massispektromeetri abil.
Arvutuste järgi langeb Šveitsi igal aastal ligikaudu 43 triljonit mikroplastiosakest ehk umbes 3000 tonni plasti.
Meteoroloogiliste andmete põhjal selgus, et umbes 30 protsenti osakestest pärines kuni 210 kilomeetri kaugusel asuvatest peamiselt linnalistest piirkondadest. Kuni kümme protsenti võis olla kandunud Atlandi ookeani kohalt ligi 1900 kilomeetri kauguselt.
See uuring osutab kahele olulisele asjaolule. Esiteks ei ole mikroplastidest puutumata ühtegi paika Maal, isegi mitte Antarktika. Teiseks liiguvad mikroplastid looduslike protsesside osana koos tuulte, sademete ning jõe- ja merehoovustega väga pikkade vahemaade taha. Nende levikule aitavad kaasa ka loomad, alates lindudest ja kaladest kuni sipelgate, mesilaste ja sääskedeni.
Teine hiljuti avaldatud uuring näitas, et märkimisväärses koguses mikroplasti leidub ka inimeste silmades.
Hiina teadlased uurisid 49 erinevate silmahaigustega inimese silmakoe proove.
Analüüsides leiti kokku ligi 1800 plastiosakest, millest enamik oli kuni 50 mikromeetri suurused. Peamised materjalid olid nailon, polüvinüülkloriid (PVC) ja polüstüreen. Keskmiselt sisaldas iga proov 35 plastkiudu.
Tegelik plastiosakeste hulk ühes silmas võis olla märksa suurem, sest uuriti vaid väikseid koeproove, mitte kogu silma.
Teadlased leidsid ka tugeva seose mikroplastide hulga ja nägemishäirete raskusastme vahel. Mida rohkem mikroplasti proovis leidus, seda raskemad olid patsiendi nägemisprobleemid.
Kõige tõenäolisemalt jõuab see silmadesse vereringe kaudu.
Silmas on väga tihe veresoonte võrgustik ning juba on teada, et mikroplast satub verre peamiselt soolestiku ja kopsude kaudu. Sealt liigub see edasi organismi eri elunditesse.
Uuringud on leidnud mikroplasti inimese südames, maksas, kopsudes, suguelundites ja emaka kudedes.
Loomkatsetest on selgunud, et mikroplast läbib ka vere-aju barjääri. Hiirtele söödetud polüstüreeniosakesed jõudsid nende ajju juba kahe tunni jooksul. Teises uuringus jõudsid hiirte ajju ka sissehingatud nanoplastid.
Võimalik on ka teine võimalus. Õhus hõljuvad plastiosakesed võivad sattuda silma pinnale ning silmapilgutuste toimel liikuda silma külgedele ja taha, kus paikneb palju veresooni.
Plastosakesi võivad silma pinnale kanda ka kontaktläätsed. Hinnanguliselt eraldab üks paar korduvkasutatavaid kontaktläätsi aasta jooksul üle 90 000 plastiosakese.
Veelgi murettekitavam on võimalus, et mikroplast satub silmadesse juba enne sündi.
Värske uuring näitas, et kui tiined hiired said joogiveega keskkonnas tavapärastes kogustes polüstüreenist nanoplasti, jõudis see poegade silmadesse ning häiris nende normaalset arengut ja talitlust.
Inimestel on samuti tõestatud, et mikroplast läbib platsentat ning seda on leitud ka looteveest.
Üha rohkem uuringuid seostab mikroplastidega kokkupuudet väga erinevate terviseprobleemidega, sealhulgas ärritunud soole sündroomi, rasvumise, autismi, vähi, Alzheimeri tõve ja viljatusega.
Arenenud riikides viimase sajandi jooksul järsult sagenenud kroonilised haigused võivad olla seotud just järjest kasvava kokkupuutega plasti ja plastis sisalduvate kemikaalidega.
Esimene täielikult sünteetiline plast, bakeliit, valmistati alles 1907. aastal ning plasti massiline kasutamine algas alles sajandi keskpaigas.
Reproduktiivtervise ekspert professor Shanna Swan on hoiatanud, et juba 2045. aastaks võib loomulik lapse eostamine muutuda väga keeruliseks.
Praeguste suundumuste jätkudes võib spermatosoidide mediaanarv selleks ajaks langeda nullini. See tähendaks, et poolte meeste organism ei toodaks enam üldse seemnerakke ning teisel poolel oleks neid nii vähe, et loomulik viljastumine muutuks äärmiselt ebatõenäoliseks.
Professor Swan peab plastiga kokkupuudet selle kriisi üheks oluliseks põhjuseks, millest ta kirjutab raamatus Count Down.
Mikroplastide kahjulik mõju tuleneb mitmest tegurist.
Plastiosakesed võivad füüsiliselt ummistada kitsaid kudesid, põhjustada põletikku ning käivitada immuunreaktsioone. Samuti võivad need siduda eri aineid, sealhulgas hormoone, näiteks testosterooni, muutes need organismile kättesaamatuks.
Lisaks toimivad plastiosakesed kandjatena mitmesugustele hormonaalsüsteemi häirivatele, rasvumist soodustavatele ja kantserogeensetele kemikaalidele, mis levivad nende abil organismi kõikidesse kudedesse.
Mida on võimalik ise ära teha, et mikroplasti mõju vähendada?
Kõige mõistlikum on keskenduda ennetamisele.
Praegu puuduvad tõendid selle kohta, et juba organismi sattunud mikroplasti oleks võimalik tõhusalt eemaldada. Samuti ei ole teada ühtegi toidulisandit ega ravimit, mis seda teeks, mistõttu tasub sellistesse lubadustesse suhtuda ettevaatlikult.
Kõik toidu või joogiga alla neelatud mikroplast ei jää organismi. Osa väljub kehast loomulikul teel uriini ja väljaheitega. Samas jõuab osa osakesi siiski organismi kudedesse ning sissehingatud mikroplast võib jääda kopsudesse või liikuda vereringe kaudu edasi teistesse elunditesse.
Üha rohkem uuringuid viitab sellele, et suurim kokkupuude mikroplastidega toimub just koduses keskkonnas ning peamine kokkupuutetee on nende sissehingamine.
Uuemad hinnangud näitavad, et tegelik kokkupuude võib olla isegi sada korda suurem, kui varem arvati.
See tähendab, et isegi kui inimene sööb kodus rannakarpe, mis sisaldavad teadaolevalt mikroplasti, hingab ta söömise ajal tõenäoliselt sisse veelgi rohkem plastiosakesi koduõhust.
Koduses keskkonnas pärineb mikroplast peamiselt sünteetilistest rõivastest, vaipadest ja mööblist. Osakesed kogunevad tolmu ning ringlevad õhus.
Eriti ohustatud on imikud ja väikelapsed, kes veedavad suure osa ajast põrandal, kuhu koguneb kõige rohkem tolmu. Uuringute järgi sisaldab imikute väljaheide umbes kümme korda rohkem mikroplasti kui täiskasvanute oma.
Soovituslik on kodus vähendada sünteetiliste materjalide hulka ning sagedamini koristada ja tolmuimejaga puhastada.
Imikute kokkupuudet suurendavad ka plastist mänguasjad, plastnõud ning plastpakendites hoitavad ja soojendatavad valmistoidud, millest võib toidu sisse eralduda miljardeid plastiosakesi.
Toidu puhul on üks olulisemaid saasteallikaid plastpakendid.
Toit, mis puutub tootmise, transpordi, müügi või säilitamise ajal kokku plastiga, sisaldab suuremal või vähemal määral ka plastiosakesi.
Võimaluse korral on soovitav loobuda töödeldud toidust ning eelistada värsket kohalikku toorainet, mida valmistatakse kodus.
Samuti on soovituslik asendada plastist toidukarbid klaasnõudega, kasutada plastkottide asemel paber- või silikoonkotte ning otsida köögis plasttoodetele võimalikult palju alternatiive, sealhulgas mittenakkuva kattega pannidele.
Joogi puhul on soovitus sama: vältida plastpudeleid ning kasutada klaasist või metallist joogipudeleid.
Pudelivesi on üks suuremaid mikroplastiga kokkupuute allikaid. Kui 2018. aastal hinnati, et ühes liitris pudelivees leidub keskmiselt umbes 325 plastiosakest, siis uuemate mõõtmismeetodite järgi võib neid olla koguni umbes 250 000.
Probleemi ulatus võib tunduda heidutav. Mikroplasti leidub vihmas ja lumes, loomades, mees ning üha enamates inimkeha kudedes. Kuigi plastireostuse vähendamiseks on vaja ka riikide otsustavaid samme, saab iga inimene juba praegu oma igapäevaste valikutega märkimisväärselt vähendada enda ja oma lähedaste kokkupuudet mikroplastidega.
