Maailma rahvastiku arvu kasvu uurinud ökoloogid nendivad, et seda ei mõjutaks inimpopulatsiooni sisemise inertsi tõttu isegi üleilmsed katastroofid, mille tagajärjel hukkuksid sajad miljonid inimesed. Rahvaarvu kasvule suudaksid aga piiri panna planeerimata raseduste arvu vähendamine või üleilmne ühe lapse poliitika.
Viimastel kümnenditel on maailma rahvaarvu miljardi võrra kasvamiseks kulunud ligikaudu tosin aastat. Kuigi üldise haridustaseme tõusu ja paranenud pereplaneerimise tulemisel on hakanud kasv pidurduma, elab ÜRO prognooside kohaselt 2100. aastaks maakeral tõenäoliselt 12 miljardit inimest. Optimistlikumate prognooside kohaselt veidi enam kui üheksa miljardit. Corey Bradshaw Adelaide’i ülikoolist otsustas kolleegidega uurida, kas rahvastiku arvu kasvu on võimalik veelgi pidurdada.
Bradshaw töörühma lähtepunktiks oli populatsiooni sisemine inerts. Inimeste praegune arvukus jääb maailma rahvaarvu paratamatult oluliselt mõjutama ka tulevikus. Kliimabioloog võttis kolleegidega aluseks Maailma Terviseorganisatsiooni ja USA rahvastikubüroo andmebaasid, millest võis leida nii perede suuruse, suremuse kui sündivuse kohta käivaid andmeid. Nende alusel koostatud arvutimudel ennustas, et 2100. aastaks elab maailmas 12 miljardit inimest. Suhteliselt hea vastavus ÜRO prognoosiga andis julgustust, et loodud mudel ei eksi väga palju.
Seejärel uuris Bradshaw veel üheksat erinevat võimalikku sündmuste kulgu. Nende hulka kuulusid muu hulgas esimese lapse hilisemas eas sünnitamine, eluea oluline pikenemine, globaalse mõjuga katastroofid ja rahvastikupoliitikas toimuvad muutused. Samuti uurisid nad, kuidas maailma erinevates piirkondades nähtav rahvastiku arvu kasv selle liigilist mitmekesisust mõjutab.
Töörühm nentis, et esimese ja teise maailmasõjaga ning hispaania gripi pandeemiaga võrreldavatel katastroofidel on rahvastiku arvu kasvule suhteliselt väike mõju. Isegi kui maailma rahvaarv nende tõttu lühikese aja vältel viis protsenti kahaneks, ei mõjutaks see üldist trendi väga palju.
Küll aga mõjutaks rahvaarvu uuritud stsenaariumitest olulisel määral üleilmne ühe lapse poliitika ja soovimatute raseduste hulga vähendamine. Keskmiselt ei planeerita ette iga seitsmenda lapse sündi. Kui ühe lapse poliitika rakendamisel stabiliseeruks maailma rahvaarv kaheksa miljardi juures, siis planeerimata rasedusega seonduva probleemi lahendamisel jääks maailma rahvaarv sajandi lõpus seitsme miljardi piirimaile.
Töö autorid märgivad, et iibe langus ei vii tõenäoliselt majanduse kokkukukkumiseni. Kui rahvastiku arv kasvab, peab töövõimeline elanikkond pidama üleval rohkem alaealisi. Rahvaarvu kahanemisel on suurem aga vanemaealiste osakaal. Mõlemal juhul peab ühte vanemaealist või alaealist ülal pidama 1,5-2 töövõimelist inimest.
Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
Peale selle artikli lugemist tasub KINDLASTI vaadata seda video:
Ja lugeda neid kahte Vanglaplaneedi artiklit:
Huvitav on vaadata ka vastupidist seisukohta, kuid nagu ikka taandub see propagandale. Täpselt samamoodi kui massimeedias ei soovita siin tõde näidata vaid oma arvamust kaitsta. Tegemist on siin lahmimisega. Üks asi mis välja tuua on see, et meie tänapäeva põllumajandus kurnab üha kiiremini põllumaad välja ja need ei ole võimelised enam toitu kasvatama. Soojemas kliimas muutuvad nad kõrbeteks. Teiseks välja surevad väiksemad rahvad põhiliselt heaoluga harjunud Euroopa ja Jaapan ja mõni veel. Need alla miljardi inimese ei suuda maailma rahvastiku kasvu tasakaalustada. Praegu ei paista ka, et miski takistaks selle juhtumisel. Nii kaua kui meil tuleb reklaami uksest ja aknast… Loe lisaks »