Tyler Durden | Zero Hedge
Üks suurimaid vigu, mille globalistid Covidi pandeemia ajal tegid, oli see, et oma püüdlustes kehtestada püsiv meditsiiniline autoritaarsus muutusid nad võimujoovastuses liiga enesekindlaks. Maailma Majandusfoorumi, Maailma Terviseorganisatsiooni ja paljud teised kõrged ametnikud rääkisid avalikult ning elevusega sellest, kui palju uut võimu nad kavatsevad endale haarata olukorras, kus inimesed olid viiruse tõttu hirmunud, kuigi haiguse keskmine ellujäämismäär oli ligikaudu 99,8 protsenti.
See ülbus läks neile kalliks maksma ning äratas miljonid inimesed, kes olid varem skeptilised, kuid kellest on nüüd saanud innukad niinimetatud vandenõuteoreetikud. Tänaseks on eliidil märksa raskem tõmmata avalikkust kaasa uue pandeemiahüsteeria loomisse.
Neid ei usuta enam. Ja isegi siis, kui maailmas tekiks tõeline bioloogiline oht, ei usaldaks paljud enam Maailma Terviseorganisatsiooni selle probleemi lahendajana.
Seda, milleni Covidi farsš on viinud, näitas hästi hiljutine hantaviiruse paanika, mis ei suutnud avalikkuses märkimisväärset reaktsiooni tekitada. Maailma Terviseorganisatsioon on paljude silmis paljastunud pandeemiadega seotud väärinfo levitajana ning avalikkuse usaldus selle organisatsiooni vastu on kokku kuivanud.
Ameerika Ühendriigid lahkusid organisatsioonist ning selle tulemusena kaotas Maailma Terviseorganisatsioon vähemalt viiendiku oma rahastusest. Organisatsioon seisab nüüd silmitsi tõsiste rahaliste raskustega. Selle tõttu on ÜRO ja peavoolumeedia alustanud hantaviiruse kampaaniat, mille eesmärk on kujutada WHO-d asendamatu institutsioonina.
Hantaviiruse puhul levib nakkus inimeselt inimesele väga harva ning seda seostatakse peamiselt Lõuna Ameerikas levinud Andide tüvega. Viirusesse nakatumine ei ole lihtne, sest selle ülekandumine eeldab tavaliselt pikemaajalist lähikontakti, mille käigus puututakse kokku kehavedelikega.
Seega ei ole Hantaviiruse ümber üles köetud paanika avalikkuses erilist vastukaja leidnud ning teema on kiirelt vaibumas. Nüüd hoiatavad WHO ja organisatsiooni peadirektor Tedros Adhanom Ghebreyesus uue „Ebola ohu“ eest Kongo Demokraatlikus Vabariigis.
Tedros kutsub puhangu tõttu üles „ülemaailmsele solidaarsusele“ ning samal ajal soovib ka suuremat rahastust, kuigi väidetavalt on seni nakatunud vaid 13 inimest. Tasub meenutada, et Kongo Demokraatlikus Vabariigis on alates 1970. aastatest olnud vähemalt 17 Ebola puhangut ning ükski neist ei ole kujunenud ülemaailmseks pandeemiaohuks. Jutt „globaalsest ühtsusest“ kõlab seejuures tuttavalt, sest samasugust sõnakasutust kasutati laialdaselt ka Covidi pandeemia ajal.
Viimane tõsisem Ebola paanika oli Ameerika Ühendriikides 2014. aastal, kui USA haiguste kontrolli ja ennetamise keskus tuvastas riigis üle tosina viirusekandja ning registreeriti kaks surmajuhtumit. Lõpptulemus? Mitte midagi ei juhtunud, hoolimata meedia tormilisest kampaaniast, mis kuulutas, et surmav katk on kohe ukse ees.
See ei tähenda, et ohtlikke haiguspuhanguid ei võiks kunagi tekkida. Küll aga on tähelepanuväärne, et just ajal, mil WHO kaotab märkimisväärselt rahastust ja mõju rahvusvahelises poliitikas, hakatakse tavapäraseid haiguspuhanguid meedias kujutama kui lähenevaid ülemaailmseid katastroofe.
