Peeter Proos | Vanglaplaneet
USA presidendi poja Donald Trump Jr-i hiljutine Eesti-visiit pälvis tähelepanu eelkõige selle tõttu, et reisi täpne eesmärk jäi avalikkusele suuresti teadmata. Teada on, et Trump Jr. osales Tallinnas mitmel kinnisel kohtumisel ja üritusel ning kohtus ka välisminister Margus Tsahknaga, kellega räägiti muu hulgas julgeoleku- ja majanduspoliitikast.
Visiidi korraldamisega seotud Triin Randloo sõnul kutsus Trump Jr-i Eestisse Studioworksi juht Craig Hilton, kes kutsus samaks ajaks siia kohtuma ka teisi rahvusvahelisi ärimehi, kelle nimesid pole avaldatud.
Tsahkna sõnul osales ta USA poole kutsel 13 inimesega õhtusöögil, kus tal oli võimalus Trump Jr-iga pikemalt vestelda. Ukraina küsimus oli ministri sõnul aktiivselt arutlusel. Samas rõhutas Tsahkna, et see kohtumine oli eraldi kasiinoäriga seotud üritusest, mida Eesti meedias samuti Trump Jr-i visiidi raames kajastati.
Kuigi hetkel pole teada, et Trump Jr oleks Tsahknaga arutanud Eesti maavarade üle või puudutanud haruldaste muldmetallide, Sillamäe Silmeti ja Narva magnetitehasega seotud teemasid, annab tema viimaste aastate äritegevus põhjust vaadata visiiti ka seni vähe tähelepanu pälvinud nurga alt.
Trump Jr. on investeerinud strateegiliste mineraalide ja magnetite tootmisse
Donald Trump Jr. on partner investeerimisfirmas 1789 Capital, mis investeeris 2025. aastal ettevõttesse Vulcan Elements. Tegemist on USA firmaga, mille eesmärk on rajada suuremahuline haruldastest muldmetallidest püsimagnetite tootmine ja vähendada Ameerika sõltuvust Hiina tarneahelatest.
Need pole tavalised külmkapimagnetid. Haruldastel muldmetallidel põhinevaid võimsaid püsimagneteid vajavad muu hulgas elektrimootorid, robotid, droonid, satelliidid ja mitmesugused kaitsetööstuse seadmed.
1789 Capital investeeris Vulcanisse 2025. aasta augustis. Mõni kuu hiljem lubas USA kaitseministeerium anda ettevõttele tootmise laiendamiseks kuni 620 miljonit dollarit laenu.
Vulcani rahastamine on USAs tekitanud ka küsimusi võimaliku huvide konflikti kohta. ProPublica teatas tänavu mais, et projekti kiirema rahastamise soov tuli Valgest Majast.
Trump Jr-i seosed kriitiliste maavaradega ei piirdu enam ainult USAga.
New York Times kirjutas tänavu suvel Kasahstani suurest volframiprojektist, mille arendamisega seotud ettevõttesse jõudsid investeeringud struktuuride kaudu, millega on seotud nii Donald Trump Jr. kui ka tema vend Eric Trump. USA valitsus on samale Kasahstani projektile kaalunud kuni 1,6 miljardi dollari suurust rahastamist. Volfram on strateegiline metall, mida kasutatakse näiteks lennunduses, elektroonikas ja samuti relvatööstuses.
Seega pole kriitilised mineraalid Trump Jr-i jaoks abstraktne geopoliitiline teema. Tema ärivõrgustik on sellesse sektorisse juba reaalselt investeerinud.
Eestis asub juba Euroopa jaoks strateegiline magnetitööstus
Tehase esialgne tootmisvõimsus on ligikaudu 2000 tonni magneteid aastas ning järgmises etapis soovitakse jõuda umbes 5000 tonnini. Neo sõnul on Narva tehase eesmärk tugevdada Euroopa sõltumatut magnetitarneahelat, mis teenindaks muu hulgas auto-, energia-, robootika- ja tehnoloogiatööstust.
Oluline on ka see, et Narva tehas pole Eestis ainus lüli selles ahelas.
Samale ettevõttele kuulub Sillamäel NPM Silmet, üks väheseid suuri haruldaste muldmetallide töötlemise ettevõtteid Euroopas. Tänavu aprillis käivitas Neo Silmetis ka uue tootmisliini raskete haruldaste muldmetallide eraldamiseks. Seal on juba saadud esimesed terbiumi ja düsproosiumi sisaldavad protsessilahused.
Terbium ja düsproosium on olulised just suure jõudlusega püsimagnetite puhul.
Eestis on seega juba kujunemas haruldaste muldmetallide töötlemise ja magnetite valmistamise tööstusahel. Sillamäel töödeldakse haruldasi muldmetalle ning Narvas valmistatakse neist kõrge lisandväärtusega magneteid.
Vulcan ja Neo kuuluvad samasse USA kaitsetööstuse võrgustikku
Siit ilmneb veel üks tähelepanuväärne seos. Trump Jr-i investeeringuga seotud Vulcan Elements ja Eestis Silmetit ning Narva magnetitehast omav Neo Performance Materials kuuluvad mõlemad USA Defense Industrial Base Consortiumisse ehk DIBC-sse.
Tegemist pole tavalise ettevõtjate erialaliiduga, vaid USA kaitsetööstuse tugevdamiseks loodud koostöö- ja rahastusmehhanismiga.
DIBC eesmärk on parandada USA kaitsetööstuse tarneahelate vastupidavust, tuua kaitsetööstusse uusi tehnoloogiaid ning võimaldada ettevõtetel lihtsustatud korras osaleda USA valitsuse rahastatavates uurimis-, arendus- ja tootmisprojektides. Konsortsium ise nimetab oma eesmärgiks sellise USA tarneahela ja tööjõubaasi loomist, mis suudaks riikliku julgeoleku kriisi korral toimida ilma välismaistest allikatest sõltumata.
See on haruldaste muldmetallide puhul eriti oluline. DIBC üheks ametlikuks prioriteetseks valdkonnaks on „strateegilised ja kriitilised materjalid“, mille alla kuuluvad otseselt haruldased muldmetallid, mineraalid ning nende kaevandamine, rafineerimine ja töötlemine.
DIBC liikmete praeguses nimekirjas on nii Trump Jr-i investeerimisfirma 1789 Capital portfelliettevõte Vulcan Elements kui ka Kanada Neo Performance Materials, kellele kuuluvad Sillamäe haruldaste muldmetallide töötlemistehas Silmet ja Narva püsimagnetite tehas.
Seega kuuluvad Trump Jr-i investeeringuga seotud USA magnetitootja ja Eesti haruldaste muldmetallide tööstust kontrolliv Kanada ettevõte samasse USA kaitsetööstuse võrgustikku, mille üks põhieesmärke on vähendada sõltuvust haavatavatest kriitiliste materjalide tarneahelatest ning tugevdada USA ja tema liitlaste varustuskindlust.
Seos muutub veel konkreetsemaks Energy Fuelsi kaudu.
USA ettevõte Energy Fuels alustas 2021. aastal haruldaste muldmetallide tooraine tarnimist Neo Silmeti tehasesse Sillamäel, kus sellest eraldati magnetitootmiseks vajalikke elemente. 2025. aastal sõlmis Energy Fuels omakorda kokkuleppe Vulcan Elementsiga, et tarnida sellele neodüümi ja praseodüümi sisaldavat NdPr-oksiidi ning düsproosiumoksiidi.
Seega pole Vulcan Elements ja Neo Performance Materials ainult kaks sama sektori ettevõtet. Neid ühendavad nii ühine USA kaitsetööstuse koostöövõrgustik kui ka ühine lüli haruldaste muldmetallide tarneahelas.
Tsahkna on sama teemaga juba aastaid tegelenud
Seda tausta arvestades on tähelepanuväärne ka Trump Jr-iga kohtunud Margus Tsahkna senine tegevus.
Eriti märkimisväärne on Tsahkna 2025. aasta veebruaris ERR-ile antud intervjuu. Ta ütles toona otse, et Ameerika Ühendriigid on juba aastaid tundnud suurt huvi Eestis paiknevate haruldaste muldmetallide vastu, ning tõi selles kontekstis eraldi välja Ida-Virumaa fosforiidi. Tsahkna rääkis ka võimalusest tuua Eestisse väga suuri USA investeeringuid, et siin kriitilisi maavarasid väärindada ja vähendada nii Ameerika kui Euroopa sõltuvust Hiinast.
Tsahkna rõhutas seejuures, et tema nägemuses ei peaks Eesti maavarasid lihtsalt välja vedama, vaid neid tuleks võimalikult palju kohapeal väärindada. Ta märkis ka, et selliste projektide puhul räägitakse sadade miljonite või isegi miljardite eurode suurustest investeeringutest ning rahvusvahelise kapitali ja huvide mängu tulekust.
2024. aastal liitus Eesti USA algatatud Maavarade Varustuskindluse Partnerlusega ehk Minerals Security Partnershipiga. Partnerluse eesmärk on tugevdada kriitiliste toormete tarnekindlust.
Tsahkna ütles liitumise ajal, et partnerlus võimaldab Eestil muu hulgas „leida investeerimisvõimalusi“ kriitiliste toorainete sektoris. Välisministeerium tõi juba siis eraldi välja Eesti haruldaste muldmetallide töötlemise võimekuse ning soovi tuua tulevikus Eestisse uusi tööstusi.
Tänavu juunis astus Eesti veel ühe sammu.
25. juunil sai Eestist USA juhitud Pax Silica algatuse vaatlejariik. Välisministeeriumi sõnul annab see võimaluse süvendada majandussuhteid muu hulgas kriitiliste mineraalide, tehnoloogilise riistvara ja energiataristu valdkonnas. Algatuse üks eesmärke on vähendada sõltuvust ebausaldusväärsetest tarnijatest.
Tsahkna on ka Neo tegevust Eestis avalikult toetanud.
Juunis Kanada välisministriga kohtudes tõi ta majandusjulgeoleku näitena esile just Narva magnetitehase ning kinnitas, et Eesti on pühendunud Neo tegevuse toetamisele siin.
See ei tähenda, et Tsahkna Trump Jr-iga just maavaradest rääkis, küll aga näitab see, et kriitilised mineraalid, haruldased muldmetallid ja magnetitööstus on Eesti välis- ja majanduspoliitikas juba selgelt olulisel kohal
Seostekaart laadib…
Eesti fosforiit asetub samasse strateegilisse pilti
Eesti fosforiidist rääkides mõeldakse tavaliselt fosforit ja väetisetootmist, aga riik vaatab sellele maavarale palju laiemalt.
Kliimaministeeriumi andmetel asuvad Eestis Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud, kokku hinnanguliselt 9,6 miljardit tonni. Ministeerium rõhutab, et fosforiiti käsitletakse praegu mitte ainult väetisetoormena, vaid ka võimaliku haruldaste muldmetallide lähtemaagina.
Eesti fosforiidis leidub muu hulgas praseodüümi, neodüümi, düsproosiumi ja terbiumi.
Need nimetused on olulised, sest osa neist kasutatakse just neis võimsates püsimagnetites, mille tootmist Neo Narvas arendab ja mille valdkonda on investeerinud ka Trump Jr-i 1789 Capital.
Geoloogiateenistuse varasemad uuringud näitasid, et Rakvere maardla fosforiidis on haruldasi muldmetalle keskmiselt umbes 200–300 grammi tonni kohta ja Toolse maardlas 300–400 grammi tonni kohta. Toolse fosforiidi rikastamisel võib nende sisaldus tõusta hinnanguliselt 1200–1300 grammini tonni kohta.
See ei tähenda, et neid metalle oleks juba praegu kasumlik eraldada.
Geoloogiateenistuse tänavune uuring jõudis vastupidisele järeldusele. Praegu teadaolevate tööstuslike lahendustega on haruldaste muldmetallide eraldamine fosforiidi rikastamisjäägist tehniliselt võimalik, kuid majanduslikult mittetasuv.
Just sõna „praegu“ on siin oluline.
Aru-Lõuna ei näita kogu Eesti fosforiidi pilti
Seal hinnati umbes 42,4 miljoni tonni suuruse fosforiidivaru kaevandamist ja töötlemist. Uuriti kaheksat fosforhappe tootmise stsenaariumi ning ükski neist ei osutunud praeguste turuhindade juures kasumlikuks.
Kõige parema tulemuse andnud variandi puhul oleks tootmiskompleksi rajamiseks vaja umbes 1,1 miljardit eurot, kuid ka selle stsenaariumi puhul jääks projekt hinnanguliselt ligi 600 miljoni euroga miinusesse.
Geoloogiateenistuse arvutuse järgi peaks fosforhappe müügihind tõusma umbes 1570 euroni tonni kohta, et projekt muutuks kaheksaprotsendilist tootlusootust arvestades tasuvaks. Viimase viie aasta keskmine hind on olnud umbes 900–1100 eurot tonni kohta.
Aga uuringus on veel üks väga huvitav number.
Aru-Lõuna uuringualal oli tegelik keskmine sisaldus vaid 9,74 protsenti.
Kuid Eesti Geoloogiateenistuse enda varasemad andmed näitavad teistel perspektiivsetel aladel märksa kõrgema kvaliteediga fosforiiti.
- aasta veebruaris avaldatud Geoloogiateenistuse materjalides oli Põlula perspektiivse uuringuala keskmiseks P₂O₅ sisalduseks märgitud 17,2 protsenti, Ulvis 17,3 protsenti ja Mõedakal 14,9 protsenti.
Need arvud ületavad taseme, mida Geoloogiateenistus nimetas hilisemas Aru-Lõuna majandusmudelis üheks positiivse tasuvuse eelduseks.
Sellest ei saa siiski järeldada, et Põlula või Ulvi fosforiit oleks kindlasti kasumlikult kaevandatav.
Maavara kvaliteet on ainult üks osa võrrandist. Sama olulised on lasundi sügavus ja paksus, kaevandamisviis, põhjavee küsimused, maaomand, taristu, rikastamise kulud ja keskkonnamõju.
Aru-Lõuna valiti uuringualaks just kompromissina. Geoloogiateenistuse enda materjalide järgi paikneb see suures osas juba olemasoleval mäetööstusmaal, osa katendist on eemaldatud ning eramaade osakaal on vaid umbes kuus protsenti. Samas nimetati ala miinustena väikest varu ja õhukest fosforiidikihti.
Seetõttu ei tõesta Põlula ja Ulvi suurem fosforisisaldus iseenesest nende majanduslikku tasuvust. Küll aga tähendab see, et lause „Eesti fosforiiti pole majanduslikult tasuv kaevandada“ vajab olulist täpsustust.
Täpsem oleks öelda, et Aru-Lõuna uuringualal analüüsitud fosforiidi kaevandamine ja töötlemine pole praeguste hindade, kasutatud tehnoloogiate ja majandusmudeli järgi tasuv ja see pole päris sama asi.
Kas kaevandamisplaan on siis maha maetud?
Kliimaministeeriumi tänavune sõnum on selge. Uuringu põhjal ei alustata Eestis ettenähtavas tulevikus fosforiidi kaevandamist.
Samas pole fosforiit riigi strateegilistest plaanidest kuhugi kadunud.
Kliimaministeerium nimetab seda jätkuvalt tulevikumaavaraks ja kriitilise tähtsusega ressursiks. Ministeeriumi enda varasem tegevuskava kirjeldab ka seda, mis peaks juhtuma juhul, kui uuringute põhjal tekib perspektiiv edasi liikuda.
Seal öeldakse üsna otse, et pärast uuringuid tuleb hinnata projekti teostatavust, leida ettevõtted, kes sobiksid kaevandamiseks, ning seejärel analüüsida juba nende konkreetsete lahenduste keskkonnamõju.
Samas materjalis käsitletakse võimaliku arenguteena ka erainvestorite kaasamist. Ministeeriumi toonase kava järgi võiks lõplik otsus fosforiidi kaevandamise kohta tulla kõige varem 2034. aastal.
See ei tõesta, et mõni konkreetne investor oleks juba välja valitud, kuid näitab, et võimaliku tulevase investori kaasamine pole pelgalt spekulatsioon, vaid üks ametlikes dokumentides kirjeldatud arenguteedest.
Ka Eesti liitumine USA algatatud Minerals Security Partnershipiga põhjendati muu hulgas võimalusega parandada investeerimisvõrgustikku, leida kriitiliste toormete sektoris investeerimisvõimalusi ja tuua Eestisse uusi tööstusi.
Fosforiidi tasuvus sõltub tingimustest
Suure maavaraprojekti majanduslik tasuvus pole muutumatu suurus.
Seda võivad muuta tooraine hinnad, energiahind, uus töötlemistehnoloogia, kapitali hind, kõrvalsaaduste kasutamine, riiklikud garantiid, Euroopa toetused ja pikaajalised ostulepingud.
Kriitiliste mineraalide puhul lisandub tavapärasele äriloogikale veel varustuskindlus.
USA ja Euroopa kulutavad praegu suuri summasid selleks, et vähendada sõltuvust Hiinast kriitiliste mineraalide ja püsimagnetite tarneahelates. Trump Jr-i osalusega 1789 Capitali investeering Vulcan Elementsi ning Vulcanile järgnenud sadade miljonite dollarite suurune riiklik rahastus on üks näide sellest, kui strateegiliseks magnetitööstust USAs peetakse.
Eestis on samal ajal juba olemas Silmeti haruldaste muldmetallide töötlemine, Narva püsimagnetite tootmine, Euroopa Liidu suurim fosforiidivaru ja USA-ga järjest tihenev koostöö kriitiliste mineraalide valdkonnas.
See ei tähenda, et need osad moodustaksid juba ühe tervikliku projekti. Praegu ei toodeta Narva magneteid Eesti fosforiidist saadud haruldastest muldmetallidest ning Geoloogiateenistuse hinnangul pole nende eraldamine fosforiidist praeguse tehnoloogiaga majanduslikult tasuv. Samas on sellel valdkonnal strateegiline potentsiaal, mida Eesti riigis juba teadlikult uuritakse.
Trump Jr-i Eesti-visiit jätab õhku küsimusi
Tulles tagasi Donald Trump Jr-i Eesti-visiidi juurde, siis praeguse teadaoleva info põhjal on keeruline väita, et see oli seotud fosforiidi või haruldaste muldmetallidega. Teame vaid, et Trump Jr. käis Eestis ärivisiidil, osales kinnistel kohtumistel ning vestles välisminister Margus Tsahknaga julgeoleku- ja majanduspoliitikast. Samuti teame, et Trump Jr-i enda ärivõrgustikul on otsesed investeeringud kriitiliste mineraalide ja püsimagnetite sektorisse.
Visiidi ümber jääb siiski küsimusi. Kõigi Trump Jr-iga Tallinnas kohtunud rahvusvaheliste ärimeeste nimesid pole avalikustatud, mistõttu pole võimalik kontrollida, kas nende seas oli ka kriitiliste maavarade, haruldaste muldmetallide või magnetitööstusega seotud inimesi.
Teame ka seda, et Tsahkna on viimastel aastatel aktiivselt tegelenud Eesti kriitiliste mineraalide rahvusvahelise koostöö, USA juhitud algatuste ning Narva magnetitehase toetamisega. Kas need teemad Trump Jr-iga kohtudes ka lauale jõudsid, pole teada. Küsimus ise pole aga seda tausta arvestades sugugi põhjendamatu.
Veel olulisem küsimus puudutab Eesti fosforiiti. Tänavune järeldus, et Aru-Lõuna projekt pole praegustes tingimustes majanduslikult tasuv, ei pruugi tähendada fosforiidi kasutuselevõtu plaanide lõppu. Võimalik, et Eestis ollakse hetkel etapis, kus maavara kaardistatakse, katsetatakse tehnoloogiaid, hinnatakse tasuvust, kujundatakse õigusraamistikku ning otsitakse võimalusi kriitiliste toormete tarneahela arendamiseks.
Kui majanduslikud või tehnoloogilised tingimused tulevikus muutuvad, võib ka praegune tasuvusarvutus muutuda. Sel juhul kerkib paratamatult küsimus, kes otsustab Eesti fosforiidi kasutuselevõtu üle, millistel tingimustel seda tehakse ja milline roll jääb nendes otsustes Eesti avalikkusele.
Seetõttu pole küsimus ainult selles, kas Eesti fosforiiti on võimalik kaevandada. Sama oluline on küsida, millal ja millistel tingimustel võiks see muutuda majanduslikult tasuvaks, kes sellist projekti rahastaks, kelle huve see teeniks ja kui palju saaks Eesti rahvas ühe riigi suurima maavaravaru kasutuselevõtu üle otsustamisel kaasa rääkida.
