Emily Mangiaracina | LifeSiteNews
Eelmisel nädalal avaldatud uuringus kutsutakse üles vähendama maailma rahvaarvu 2200. aastaks nelja miljardi inimeseni või veelgi madalamale. Ligi tosinast teadlasest koosnev uurimisrühm väidab, et selline rahvastiku kahandamine aitaks nende hinnangul tagada planeedi jätkusuutlikkuse.
Praegu elab maailmas umbes kaheksa miljardit inimest. Uuringu autorite ettepanek tähendaks seega inimkonna arvukuse vähendamist ligikaudu poole võrra.
Teadlaste sõnul tuleks rahvastiku kasvu esmalt aeglustada ning seejärel pöörata rahvaarv järk-järgulisse langusse. Samal ajal peaks vähenema ka iga inimese energiatarbimine ja loodusvarade kasutamine.
„Meie tulemused näitavad, et rahvastiku kasvu aeglustamine ja selle järkjärguline pööramine kahanemiseks, nii et 2200. aastaks elaks maailmas umbes neli miljardit inimest või vähem, aitaks koos iga inimese keskkonnamõju vähendamisega liikuda jätkusuutlikkuse poole,” kirjutavad uuringu autorid.
Nende hinnangul näitavad andmed, et rahvaarvu suurenemisega kaasnevad metsloomade arvukuse vähenemine, süsinikdioksiidi heitkoguste ja energiatarbimise kasv, suurem ökoloogiline jalajälg ning magevee ulatuslikum kasutamine. Samuti seostavad nad rahvastiku kasvu mineraalide kaevandamise, plastitootmise ja pestitsiidide kasutamise suurenemisega.
„Ülemaailmseid keskkonnaprobleeme põhjustavad inimesed, mitte miski muu,” väidavad autorid. Nende sõnul suurendab iga uus inimene ühiskonna majanduslikke vajadusi ja nendega kaasnevat keskkonnakoormust. Sellest järeldavad nad, et rahvastiku pidev kasv ei ole pikemas plaanis jätkusuutlik.
Uuring tugineb suuresti ÜRO rahvastikuprognoosidele. Nende järgi võib maailma rahvaarv ulatuda 2100. aastaks sõltuvalt stsenaariumist umbes üheksast miljardist enam kui 11 miljardi inimeseni. Ka nende prognooside kohaselt peaks kasvutempo selle sajandi jooksul märgatavalt aeglustuma.
Uuringu autorid tunnistavad, et rahvastiku kasv on juba pidurdunud. Maailma keskmine sündimus oli 2024. aastal 2,2 last naise kohta, mis ületab rahvastiku taastetaset vaid vähesel määral.
Teadlased ei käsitle aga põhjalikumalt võimalust, et kasvava rahvaarvu asemel võib inimkonda oodata hoopis kiire ja ulatuslik rahvastiku kahanemine. Ajakirjas The Lancet avaldatud demograafilise uuringu järgi võib maailm olla vaid mõne aastakümne kaugusel järsust ja tõsiste tagajärgedega rahvaarvu vähenemisest.
Rahvaarvu vähendamist nelja miljardi inimeseni pooldavad autorid leiavad, et ÜRO rahvastikuprognoosid kujutavad vastuvõetamatut ohtu planeedi jätkusuutlikkusele. Seetõttu soovitavad nad kiirendada sündimuse langust alla rahvastiku taastetaseme.
Selle saavutamiseks kutsuvad nad üles laiendama „reproduktiivtervise teenuste” kättesaadavust ning parandama tüdrukute haridusvõimalusi, eriti vaesemates riikides. Tavaliselt peetakse reproduktiivtervise teenuste all silmas nii rasestumisvastaseid vahendeid kui ka aborti.
Rahvaarvu vähendamisest üksi teadlaste hinnangul siiski ei piisaks. Nende sõnul tuleks piirata ka tarbimist ja loodusvarade kasutamist.
Ettepanekute hulka kuuluvad rangemad maakasutusreeglid, saastepiirangud, energiatõhususe eesmärgid ning kvoodid, mis piiraksid seda, kui palju ja millisel viisil kalavarusid, metsi ja teisi loodusressursse kasutatakse. Selliseid meetmeid tuleks autorite hinnangul rakendada kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Mõnel juhul peavad nad vajalikuks kehtestada praegustest veelgi rangemad piirangud.
Väide, et planeedi jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb inimeste arvu teadlikult vähendada, on aga tekitanud palju vastuväiteid. Maa niinimetatud kandevõimet hinnanud uuringud on jõudnud äärmiselt erinevate tulemusteni.
Vähemalt 20 uuringus on välja toodud, et Maa suudab ülal pidada kuni kaheksat miljardit inimest. Veel 14 uuringus hinnati piiriks 16 miljardit inimest.
Kaheksateist uuringut jõudsid aga märksa suuremate hinnanguteni. Neist seitsme hinnangul võiks planeet ülal pidada kuni 64 miljardit inimest ning ühe uuringu järgi koguni 1,024 triljonit inimest. Nii suured erinevused näitavad, et ei ole suudetud kindlaks määrata üldtunnustatud arvulist piiri sellele, kui palju inimesi suudab Maa ülal pidada.
Texase ülikooli rahvastikuuuringute keskuse majandusteadlane Dean Spears analüüsis koos kaasautoritega maailma rahvastiku arengut ka pärast 2100. aastat. Kõigis kolmes stsenaariumis, kus sündimus jäi pikemaks ajaks alla taastetaseme, kahanes maailma rahvaarv lõpuks kiiresti „väga väikeseks”.
„Isegi juhul, kui taastetasemest madalam sündimus püsib vaid mõne sajandi, võib maailma rahvaarv muutuda väga väikeseks,” hoiatasid Spears ja tema kaasautorid.
Raamatu „Empty Planet: The Shock of Global Population Decline” („Tühi planeet: üleilmse rahvastikukahanemise šokk”) autorid Darrell Bricker ja John Ibbitson on samuti ennustanud, et üleilmne rahvaarv hakkab vähenema umbes kolme aastakümne pärast. Nende hinnangul ei pruugi kord alanud langus enam kunagi peatuda.
Spearsi ja tema kaasautorite sõnul võib pikaajaline rahvastikukahanemine kaasa tuua põhiteenuste ja taristu olukorra halvenemise, tööpuuduse, innovatsiooni aeglustumise, eakate elu lõpus vajalike hooldajate nappuse ning vaimse tervise probleemide süvenemise. Ka Maailma Majandusfoorum on tunnistanud, et rahvastikukrahhi tagajärjed võivad olla rängad.
Psühholoog Jordan Peterson on omakorda meenutanud varasemaid ülerahvastatusega seotud ennustusi. Rooma Klubi ideedel põhinenud prognooside järgi pidid maailma 2000. aastaks tabama massiline nälg, rahutused ja muud kriisid, sest planeedil elas nende hinnangul liiga palju inimesi.
Petersoni sõnul ei olnud need ennustused mitte lihtsalt ebatäpsed, vaid tegelikkus kujunes ennustatule täielikult vastupidiseks. Tema hinnangul paranes hoopis inimeste elujärg ning suur osa maailma kõige vaesematest inimestest pääses vaesusest.
Selliseid ennustusi seostatakse Thomas Malthuse rahvastikuteooriaga, mille kohaselt kasvab rahvaarv paratamatult kiiremini kui toidutootmine.
Keskkonnateadlase Erle C. Ellise hinnangul näitab ajalugu aga, et tehnoloogia areng on võimaldanud ülal pidada märksa suuremaid rahvastikke, kui rangelt malthuslikud arvutused ennustasid. Tema sõnul võimaldavad olemasolevad tehnoloogiad inimkonda toita ilma, et selleks tuleks kasutusele võtta rohkem maad.
Ellis leiab seetõttu, et kindlat arvulist piiri, kui palju inimesi Maa suudab ülal pidada, ei pruugigi olemas olla.
