Mõnikord ei püütagi kõige räpasemaid sobinguid varjata. Pole vaja suitsuvines, musta laega hämarat tagatuba ega ahnete saamameeste salakavalaid seletusi. Piisab sellest, kui ka kõige küünilisemale sigadusele kleebitakse külge nüüdisaja kõige müüvam silt: „rohepööre“. Teadlik röövkapitalism ristitakse ümber „turumajanduse loogikaks“ ning kogu kupatus serveeritakse rahvale kui hädavajalik ja õilis päästeoperatsioon planeedi Maa nimel.
Just selline lehk hõljub Eesti põlevkivipoliitika kohal.
Küsimus ei ole enam ammu põlevkivis kui maavaras, vaid selles, milleks seda kasutada “lubatakse”.
Elektri tootmise puhul tahetakse põlevkivi sisuliselt välja suretada. Põlevkiviõlina võib see aga edasi „voolata“ ja ekspordiks tulu teenida. Rahvale vajalik juhitav elekter maksustatakse surnuks, samal ajal kui fossiilsele eraärile leitakse ikka mõni soodsam lahendus — vajadusel koguni kasumit kosutav rahasüst riigieelarvest.
Kas see kõik on tõesti juhus?
Sama kivi, kaks saatust: ühele okaskroon, teisele triumfipärg
Kogu selle loo kõige jälgim osa on labaselt lihtne: jutt käib ühest ja samast põlevkivist. Sama kivi, sama süsinik, sama „toss“, sama niinimetatud keskkonnajälg.
Aga niipea, kui sellest toodetakse elektrit, seda kõige elementaarsemat esmatarbekaupa, ilma milleta ei saa hakkama kodud, haiglad, side, tootmine ega lõpuks ka riik ise, surutakse talle pähe okaskroon ja vaadatakse külma kõhuga pealt, kuidas elektritootmise eluküünal agoonias kustub. Samal ajal ehitakse õlitootjate peanupud aupaklikult triumfipärgadega.
Kui aga samast kivist toodetakse põlevkiviõli, pöördub jutt äkki 180 kraadi. Siis ei räägita enam „saatanlikust“ süsinikust ega keskkonnakahjust; siis räägitakse investeeringutest, tööstuspoliitikast, töökohtadest, ekspordist ja „keerulisest olukorrast“.
Maakeeli: üks põlevkiviharu talutatakse ahelates tapalavale, teisele aga laotatakse punane vaip, otse fossiiliäri kuldtroonini.
See ei ole aus ega võrdväärne kohtlemine. See ei ole põhimõttekindel kliimapoliitika. See on poliitiline väärastunud valik: ühele loetakse hingepalvust, teisele sirutab võim maksumaksja rahakotist valgetes siidikinnastes sõbrakäe.
Kui kogu selle loo kõige alatum osa ühe lausega kokku võtta, siis kõlaks see nii: riik lüpsis aastaid omaenda energiaettevõtet rahast tilgatumaks, samal ajal kui avalikkusele räägiti aina valjemalt, kuidas CO₂ hinnatõus teeb põlevkivielektri konkurentsitult kalliks.
No kes selle siis hirmkalliks tegi?
Kui omanik teab, et ettevõtte pea kohal ripub kasvav kulukirves, on tal kaks valikut. Ta kas toetab, valmistab ette, loob puhvri ja kindlustab positsiooni. Või lüpsab välja viimasegi hõbeseekli, laseb probleemil teadlikult paisuda ja teatab hiljem kurva näoga, et „kahjuks pole enam midagi teha“.
Paistab, et valiti teine tee.
Kõigepealt võeti dividendidena kõik raha välja. Siis lasti CO₂ kulul omahinda kasvatada. Seejärel kuulutati elektritootmine lootusetuks. Ja lõpuks pajatati rahvale kurblugu, et see kõik oli paratamatus, sundseis.
Ei olnud. See oli teadlikult korraldatud pea ees allakäik mööda rohepöörde keerdtreppi.
Varustuskindluse püha graal, tühi karikas
Kõige variserlikum on kogu selle poliitpalagani juures see, kuidas avalikkusele on aastaid räägitud varustuskindlusest, nagu oleks see püha graal, mille nimel peame kõik üheskoos pingutama ja loomulikult selle kõik ka elektrihinna sees kinni maksma.
Päris elu näitab aga midagi muud.
Juhitav elekter muutub eriti vajalikuks just siis, kui tuul ei puhu, päike ei paita paneele, import katkeb ja brošüüride klantspildid enam ei aita. Siis selgub korraga, et põlevkivielekter ei olnudki lihtsalt fossiilne, teadusajale jalgu jäänud kapriis, vaid väga praktiline julgeolekuküsimus.
Ometi koheldi seda nagu tüütut vaest sugulast, kellelt võetakse viimasedki püksid jalast ja saadetakse ta siis palja taguotsaga külma kätte surema.
See ongi meie demokraatliku omariikluse loo moraalne pankrot.
Ja kui külm jälle, nagu igal aastal „ootamatult“, kohale jõuab, hakatakse äkki taga otsima sedasama „tüütut sugulast“, kellele äsja uks jalaga kinni löödi. Kaup, mida kriisihetkel tuleb tikutulega taga otsida, tõugati poliitiliste otsustega turult välja.
Kokkusattumus, mis lõhnab kokkumängu järele
Kas see oli lihtsalt järjekordne „naeruväärne vandenõuteooria“? Üha vähem tundub nii.
Kas see oli teadlikult organiseeritud ja ellu viidud poliitika? Mida rohkem detaile kõrvuti panna, seda keerulisem on sellele eitavalt vastata.
Põlevkivielekter maksustati aastate jooksul hirmkalliks ja tembeldati ebamõistlikuks tootmisviisiks.
Õlitööstusele jäeti samal ajal piisavalt mänguruumi, plats oli puhtaks roogitud, laud külluslikult kaetud ja “õlibakhanaal” võis jätkuda.
Riik võttis omaenda energiaettevõttest dividendide näol aasta-aastalt välja sadu miljoneid ja jagas lisaks raha investeeringutena mööda maailma laiali. Peremehel ikka raha jagub, nii Utah’sse kui ka Jordaania kuningriiki. Ega kõik ärid peagi õnnestuma ja eduloona lõppema. Elektri omahind kannab selle ju välja, sest ega rahvas oskagi rahaga heaperemehelikult ümber käia.
Ja nii liikuski strateegiline tooraineressurss sinna, kus erasektor saab põlevkivist õlitootmise kaudu priskemat kasumit, mitte sinna, kus sellest saaks rahvale taskukohast elektrit.
Ja siis peaksime uskuma, et see kõik lihtsalt juhtus?
Raske uskuda. Ja ega ei usugi.
Peale meid tulgu või veeuputus
Lõppkokkuvõttes on asi lihtne.
Põlevkivist elektritootmine ei surnud lihtsalt sellepärast, et maailm muutus, nagu dinosaurused ennemuiste. Põlevkivielekter muudeti konkurentsitult kalliks ja koheldi lõpuks nagu pidalitõbist. Viimaks hukati see rohetimuka tapakirvega ja nimetati kogu asi veel halastussurmaks.
Põlevkiviõli ei jäänud karmil turul ellu mingi ime läbi. Talle tehti ruumi, anti poliitilist allahindlust, aega ja ressurssi, muu hulgas tasuta CO₂-kvootide näol. Põlevkiviõli polnud mingi imemees, vaid vaimuvaese võimu õukonnas üles poputatud ja taevani kiidetud sohilaps.
Kõige selle taustal võttis riik omaenda ettevõttest raha omanikutuluna välja nagu peremees, kes müüb keset talve ahjupuud maha ja imestab siis, miks tuba äkki nii külm on.
See ei ole ainult topeltmoraal. See on terve meie uue ajastu lääpa vajunud, äraspidine mentaliteet.
Täna priiskame, nagu oleks viimnepäev. Homme imeme käppa ja jõukamad söövad kartulikoori. Ülehomme räägime rahvale, et nii lihtsalt läks. Elu on selline.
Eesti majanduspoliitika hüüdlause võikski olla: peale meid tulgu või veeuputus.
Igipõline häda: kas mõistusest tuli jälle puudu?
Üks mu lemmikuid, Poola juut Stanisław Jerzy Lec, teadis väita, et mõni inimene peab kohe kindlasti väga tark olema, eluajal käis ta ju oma mõistusega lausa erakordselt säästlikult ümber.
„Oleks“ on kehv vennike, aga isegi väikeettevõtja “oleks” osanud odava kvoodi ajal ettenägelikult aastakümneteks „hingamisruumi“ osta.
Ausõna, see pole raketiteadus. See on elementaarne rahvatarkus.
Seda enam, et CO₂-kvootide hinnatõus ei olnud mingi “ootamatu üllatus”. Juba 2013. aastal kirjutas Euroopa Komisjoni enda võrdlusstsenaarium ette, kuhu suunas ETS-i hind liigub: üles. Aeglasemalt kuni 2025. aastani, pärast seda veel jõulisemalt. Polnud vaja selgeltnägijaid, tarokaarte ega Toompea lossi kohvipaksu. Piisanuks lugemisoskusest.
Kui näiteks Eesti valitsus koos tohutute ülivõimetega rahandusministri Jürgen Ligi kehastuses ja Eesti Energia tema targal juhtimisel „oleksid“ Eesti Energiast välja võetud dividendide, Utah’ kõrbesse ja Jordaania kuningriiki maetud miljonite eest ostnud CO₂-kvoote ajal, mil need olid ajalooliselt odavad, olnuks pilt piinlikult teistsugune.
2013 aastal maksis üks CO₂-kvoot näiteks umbes 2,81 eurot tonni kohta. Umbkaudu 800 miljoni euro eest saanuks selle hinnaga ligi 285 miljonit tonni CO₂-kvoote. Kui Eesti põlevkivielektri tootmiseks arvestada ligikaudu 9–11 miljonit tonni CO₂ aastas ehk umbes 9 TWh elektrit aastas, katnuks selline kvoodireserv ligikaudu 25–30 aasta jagu elektritootmist.
Teisisõnu: terve põlvkonna jagu juhitavat mõistliku hinnaga elektrit.
Mitte igavesti.
Mitte tasuta.
Aga piisavalt pikaks ajaks, et hoida külmal ajal majad soojas ja elektrihind inimesele veel arusaadavas “maailmas”.
Selle asemel kanditi ettevõttest raha välja, jagati seda mööda maailma laiali ja jäeti kodune põlevkivielekter hiljem kallinenud CO₂-kirve alla. Ning kui kirves lõpuks langes, tuldi rahvale seletama, et see kõik oli turu paratamatus.
Ei olnud.
Odava kvoodi ajal saanuks osta aega. Osteti hoopis illusioone ja rahva viha. Viimane on õigustatult välja teenitud.
Aga mis siis?
Rahval on ju haugi mälu.
Kas on nii?
