Javier Villamor | The European Conservative
Ameerika Ühendriikide, Iisraeli ja Iraani vaheliste pingete uus järsk eskalatsioon on taas toonud päevakorda ühe maailma majanduse kõige haavatavama sõlmpunkti: energiatarneid läbiva Hormuzi väina turvalisuse. Euroopa jaoks, mis püüab endiselt toime tulla Venemaa gaasitarnete järsu vähenemisega, tähendab see areng otsest ja kiiret lööki.
Hormuzi väina läbib iga päev ligikaudu 20 miljonit barrelit naftat ja naftatooteid, mis moodustab umbes viiendiku kogu maailma tarbimisest. Sama meretee kaudu liiguvad ka kõik Katari ja Araabia Ühendemiraatide veeldatud maagaasi ekspordid, mis on samuti ligikaudu viiendik üleilmsest LNG kaubandusest. Pärast veebruari lõpus toimunud esimesi rünnakuid on laevaliiklus Hormuzi väinas märgatavalt aeglustunud ning julgeolekuohtude tõttu on tankerite väljumised ja saabumised hakanud venima.
Turud reageerisid arengutele viivitamatult. Brenti toornafta hind kerkis ligikaudu kaheksa protsenti ja lähenes 78 dollarile barreli eest. Euroopa gaasihinnad tõusid samal ajal pea 20 protsenti, ulatudes umbes 38 euroni megavatt tunni kohta. Analüütikud hoiatavad, et kui tarnehäired venivad pikemaks, varud hakkavad kahanema ja logistikaprobleemid püsivad, võib nafta hind tõusta üle 100 dollari barreli eest.
Kuigi OPEC+ on lubanud tootmist suurendada ja Rahvusvaheline Energiaagentuur võib vajaduse korral koordineerida strateegiliste varude kasutuselevõttu, aitaksid need sammud pikaajalise tarnehäire mõju üksnes leevendada, mitte seda täielikult kõrvaldada.
Euroopa impordib Pärsia lahe piirkonnast vähem naftat kui paljud Aasia suurriigid, kuid üleilmne hinnakujundus tähendab, et tegelikult ei ole ükski piirkond hinnatõusu eest kaitstud. Euroopa suurem haavatavus peitub aga hoopis veeldatud maagaasis. Kui Hormuzi väina kaudu liikuv gaasivool peaks katkema või vähenema, tekib maailmaturul hetkega puudujääk ning Euroopa peab veeldatud maagaasi tarnete nimel Aasiaga konkureerima hakkama.
Olukord teravneb ajal, mil Euroopa ei ole varude poolest just kõige kindlamas seisus. Mõttekoja Bruegel andmetel oli Euroopa Liidu gaasihoidlates 2026. aasta veebruari lõpus 46 miljardit kuupmeetrit gaasi, mis jääb selgelt alla kahe eelneva aasta tasemele. Nii väike varutase teeb enne järgmist talve hoidlate täitmise keerulisemaks ning jätab Euroopa hinnatõusude suhtes märksa haavatavamaks.
Gaasihinna tõus kandub kiiresti üle elektri hinnale ja vähendab ettevõtete kasumimarginaale, eriti energiamahukates tööstusharudes nagu keemia ja terasetootmine. Kui samal ajal kallinevad nii nafta kui gaas, puudub võimalus energiaallikaid omavahel asendada ning inflatsioonisurve võib taas hoogustuda.
Teadete kohaselt valmistab Euroopa Komisjon ette erakorralisi meetmeid, mis hõlmavad LNG tarnete senisest tihedamat seiret, võimalikke tarbimise vähendamise samme ning koordineeritumat lähenemist gaasihoidlate täitmisele. Tegemist on siiski pigem kahjusid piiravate abinõudega. Põhiprobleem on struktuurne, sest Euroopa sõltub endiselt suurel määral imporditud energiast, mille hind kujuneb kõikuvatel maailmaturgudel.
Lähis Ida kriis on toonud nähtavale ka Euroopa Liidu sisemised vastuolud. Ungari ja Slovakkia, kes sõltuvad Druzhba torujuhtme kaudu Venemaa toornaftast, on aruteludes taas rõhutanud, et maismaatarneid tuleb igal juhul kaitsta, eriti situatsioonis, kus olukord Ukraina ümber on terav. Mõlemal riigil kehtib ELi naftaembargost erand ning nende hinnangul peab energiatarnete mitmekesistamine jääma realistlikuks ja praktiliseks.
Need vaidlused peegeldavad sügavamat lõhet geopoliitiliste valikute ja energiajulgeoleku vahel. Hindade tõustes kasvab surve valitsustele leida tasakaal sanktsioonipoliitika, tööstuse konkurentsivõime ja inimeste toimetuleku vahel.
See, kas praegune hinnahüpe kujuneb ajutiseks kõikumiseks või pikemaajaliseks šokiks, sõltub otseselt konfliktide kestusest. Lühiajaline kokkupõrge võib jätta hindadesse üksnes ajutise lisapinge. Pikemaajaline tarnehäire aga vähendaks varusid ja pingestaks maailmaturu tasakaalu, tuues Euroopale kaasa laiemad majanduslikud tagajärjed.
Hoolimata pärast 2022. aastat tehtud pingutustest tarneallikaid mitmekesistada, on Euroopa haavatavus väliste energiaraputuste suhtes endiselt suur. Pärsia lahe sündmused tuletavad meelde, et energiajulgeolek ei sõltu üksnes lepingutest ja tarnemahtudest, vaid ka geograafiast ja geopoliitikast.
