Ron Paul | Ron Paul Institute
Paraku otsustas president Donald Trump nädalavahetusel Iraani vastu korraldatud ootamatu rünnaku eel kuulata neokonservatiivide ja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu nõuandeid, eirates nii oma MAGA toetajaskonna kui ka ettevaatlikkusele kutsunud inimeste seisukohti. Juba teist korda üheksa kuu jooksul kasutas USA administratsioon Iraaniga peetud läbirääkimisi kattevarjuna, mille taustal viidi ellu varem ette valmistatud sõjaline rünnak.
Möödunud nädalal toimunud kõnelused tõid kõigi osapoolte hinnangul kaasa edusamme ning töörühmad pidid juba sel nädalal kohtuma, et detailides kokku leppida. President Trump teatas aga ootamatult, et ei ole läbirääkimiste käiguga rahul, kuna Iraani esindajad keeldusid tema sõnul lausumast „võlusõnu“, ehk andmast selgesõnalist kinnitust, et nad ei püüa arendada tuumarelva.
Iraan on aga juba aastakümneid kinnitanud, et tal puudub huvi tuumarelva loomise vastu ning ka USA enda luureandmed on korduvalt viidanud, et sellist programmi ei arendata.
Vahetult pärast Trumpi avaldust alustasid Ameerika Ühendriigid ja Iisrael rünnakut, mille eesmärk oli riigi juhtkond korraga rivist välja lüüa ja mille käigus hukkus Iraani usuline juht koos ligikaudu neljakümne poliitilise ja sõjalise liidriga.
Plaani kohaselt pidi kõik kulgema sarnaselt eelnenud Venezuela operatsioonile. USA jaoks kiire ja valutu aktsioon, kus juhtkond kõrvaldatakse ning aastakümneid kannatanud rahvas tuleb tänavatele oma riiki tagasi nõudma. Hollywoodi filmi süžeena võib see kõlada veenvalt, kuid tegelikkuses ei ole sedalaadi režiimivahetuse katsed kunagi soovitud tulemust toonud. Iraanis tulid küll miljonid inimesed tänavatele, ent mitte valitsuse vastu protestima, vaid tapetud ajatollat leinama ja riigivõimule oma toetust kinnitama.
Sarnaselt sellele, kuidas ka ameeriklased koondusid pärast 11. septembri terrorirünnakuid ühtselt oma riigi toetuseks.
Peagi hakkasid Iraani vasturünnakud avaldama valusat mõju nii USA sõjalistele objektidele kui ka Iisraelile. Hukkunud on Ameerika sõdureid ning alla on tulistatud USA hävituslennukeid. USA baasid piirkonnas on saanud tõsiseid kahjustusi või täielikult hävitatud. Rünnakute alla on sattunud ka Ameerika saatkonnad ja konsulaadid, sealhulgas Iraagis, kus paljud inimesed on tõenäoliselt siiani vihased, et USA nende riigi kaks aastakümmet tagasi hävitas.
Samal ajal hoiatab Pentagon, et operatsioon võib päevade asemel kesta nädalaid ning USA raketivarud vähenevad kiiresti.
Selle provotseerimata rünnaku peale on juba kulutatud miljardeid dollareid ning kui suits kord hajub, juhul kui see üldse hajub, võib selguda, et järjekordsele Lähis Ida sõjale on raisatud sadu miljardeid või isegi märksa enam. Just sellistesse sõdadesse lubas president Trump oma valimiskampaania ajal Ameerikat mitte enam viia.
Neokonservatiivide leer, kuhu kuuluvad muu hulgas senaator Lindsey Graham ja tema mõttekaaslased, on taas eksinud oma ennustustes kiirest ja lihtsast võidust. Paraku võib selle valearvestuse hinnaks kujuneda veel rohkem hukkunud Ameerika sõjaväelasi, samal ajal kui neokonservatiivid püüavad vastutuse läbikukkumise eest kellegi teise kaela veeretada.
Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ütles USA ja Iisraeli ühise rünnaku kohta, et „see jõudude ühendamine võimaldab meil teha seda, millest olen unistanud juba nelikümmend aastat“.
Ameerika Ühendriikide relvajõudude eesmärk ei ole aga täita välisriikide juhtide ammuseid soove. Põhjus, miks USA-l on põhiseadus, mis annab sõja väljakuulutamise õiguse üksnes Kongressile, on täiesti selge.
Sõjalise rünnaku alustamine keset läbirääkimisi avaldab Ameerika Ühendriikidele pikaajalist negatiivset mõju. Kes usaldaks edaspidi USA diplomaatilisi pingutusi, kui kõnelusi kasutatakse vaid tähelepanu kõrvalejuhtimiseks enne juba ette kavandatud rünnakuid?
Administratsioon püüab kujutada kujunevat kriisi kui plaanipärast ja kontrolli all olevat arengut, kuid milline see plaan õigupoolest on? Seda ei näi keegi teadvat ja kas nad isegi seda üldse teavad?
Siin on üks võimalik plaan: lõpetada see kõik juba täna, anda hävitatud USA sõjaväebaasid tagasi riikidele, mille territooriumil need asuvad ning tuua Ameerika väed lihtsalt koju tagasi. Just selline näeb välja tõeline „Ameerika ennekõike“ põhimõte.
Uudiste vahendajad ei viitsi keegi “googeldada” ja vaadata iraani naftamaardlate kaarti. Need asuvad kõik ühes piirkonnas, mis on ainult 15-20% iraani territooriumist.
USA ei pruugi pidada tulutut sõda, kui ta võtab ära iraani nafta-piirkonna. Ta teenib hiljem iraanilt võetud naftaga sõjakulud tagasi.
Panen siia pildina iraani naftamaardlate kaardi (roheline on nafta, punane on gaas)