Raw Egg Nationalist | Infowars
Mäletseja magu on üks looduse suurepärasemaid insenerisaavutusi. Tõeline meistriteos, justkui oleks emake Maa meile selle kinkinud.
Ilma selleta poleks lehmi, lambaid, kitsi ega hirvi. Ja see omakorda tähendaks, et meil ei oleks ribisid, lambakotletti, hirveliha, piima, jogurtit, võid ega koort. Ilma nendeta on keeruline maailma ette kujutada.
Kõik need loomad sõltuvad oma vatsast ning veel kolmest eriliselt kohastunud maost (võrkmik, kiidekas ja libedik), mis aitavad neil lagundada ja muundada keerukaid taimseid kiude kasulikeks aineteks, näiteks rasvhapeteks ja valguks, mida loom saab kasutada energiaks ja kasvamiseks.
Lehma vats on umbes vannisuurune — mahutab 100–200 liitrit. Seal elavad miljardid mikroorganismid: bakterid, algloomad, seened ja arhed. Nad toimetavad kooskõlas, toituvad ise ja samal ajal toidavad lehma või lammast ning lõpuks ka meid.
Mäletsejate vats on ülimalt keerukas bioloogiline süsteem ja nagu keerukate süsteemidega ikka, mõistame me seda ainult osaliselt. Viimastel aastatel on teadlased üle maailma püüdnud laborites seda protsessi jäljendada, et toota odavamalt soovitud aineid, näiteks biokütuseid, kemikaale või isegi niinimetatud „kultuurliha”.
Ent ükskõik kui palju me vatsast ka ei teaks, jääb alati veel rohkem, mida me ei tea. Sellistes olukordades on ettevaatlikkus tavaliselt parim põhimõte. Tuleb astuda tasa ja targu — kiirustamine ja jõuline sekkumine võivad kergesti halvasti lõppeda.
Kui miski 2025. aastal inimest oma mõistlikust ettevaatlikkusest loobuma paneb, siis on see muinasjutt inimtekkelisest kliimamuutusest. Sellest on saanud justkui usutunnistus, mille õigsust ei tohi enam kahtluse alla seada. Selles loos seatakse mäletsejad süüdlase rolli, sest nende vats toodab metaani ja väidetakse, et viis protsenti kogu maailma kasvuhoonegaasidest tekib kariloomadest – peamiselt röhitsemise ja kõhugaaside teel. Selle põhjal kujutatakse neid kui kliimasüüdlaseid, keda tuleb taltsutada ja ümber kasvatada, samal ajal kui suured energiamahukad riigid põletavad edasi naftat ja kivisütt (mis samuti ei mõjuta tegelikult kliimat), ning keegi ei julge seda valjusti välja öelda.
Nii tekkis kellelgi kusagil „geniaalne” mõte hakata kunstlikult sekkuma kogu sellesse peenikesse ja omavahel läbi põimunud keemiliste reaktsioonide võrku, mis vatsas loomulikult toimub, eesmärgiga vähendada metaani teket.
Mõned teadlased on proovinud selleks kasutada vetikates leiduvat ühendit, mis pidavat vähendama lehmade röhitsemist ja gaaside väljutamist. Teised on läinud tehnokraatlikumat teed ning välja töötanud sünteetilise aine nimega 3-nitrooksüpropaanool ehk 3-NOP.
3-NOP ongi peamine toimeaine söödalisaaines nimega Bovaer, mille kasutus on juba Euroopas ja ka Brasiilias heaks kiidetud. Ühendkuningriigis hakatakse seda peagi testima suurtes piimafarmides koostöös Arla (üks Euroopa suuremaid piimatööstuse kontserne. Nende tooteid müüakse kogu Euroopas, sh ka Eesti poodides) ning supermarketite Tesco, Morrisonsi ja Aldiga. Inimesed on mures, sest lisaaine mõju ei ole tegelikult piisavalt uuritud. Keegi ei tea, kuidas see mõjutab loomi ega nende toodetud toitu. Mõnedes ökopoodides ripub koguni silt, mis kinnitab, et nende piimatooted ei pärine farmidest, kus lehmadele Bovaeri antakse.
Tööstuse vastus kriitikale oli täpselt selline, nagu me juba harjunud oleme: süüdistused „valeinfo levitamises” ja „äärmuslikes vandenõuteooriates”. Ja tõesti, mõni detail kriitikute väidetes oligi ebatäpne. Bovaeri toodab Šveitsi ettevõte DSM Firmenich, mitte Bill Gatesi fond. Kuid Gates töötab samal ajal välja lihtsalt omaenda versiooni samast ideest.
Norra astus aga sammu kaugemale. Seal otsustas valitsus, et metaani vähendavaid aineid tuleb alates 2027. aastast lisada KOGU veiselihale ja piimakarjale mõeldud söödale. Riigi suurim piimatootja Tine alustas sellega juba varem ning tõi turule uue toote nimega „Future Milk” (tulevikupiim), mida reklaamiti kui keskkonnasõbralikumat alternatiivi. Tarbijad seda aga mingil põhjusel ei soovinud. Mis tegi Tine? Nad segasid „tulevikupiima” vaikselt tavalise piimaga kokku ja lõpetasid sellest rääkimise. Kui valikuvabadus osutub probleemiks, siis kaotatakse lihtsalt valik — nii inimestel kui loomadel.
Meile kinnitatakse, et Bovaer on põhjalikult testitud ja täiesti ohutu. Muidugi pidi see enne kasutusloa saamist mingitest testidest läbi käima. Kuid nüüd, viimastel päevadel, on ilmunud selged märgid vastupidisest. Taanis on farmerid alates oktoobri algusest lisanud Bovaeri oma lehmade söödale ning paljud loomad on hakanud haigestuma, piimakogused vähenevad, mõned loomad kukuvad kokku. Mõni on tulnud isegi hukata, et lõpetada nende kannatused.
Farmerid on veendunud, et põhjus on just Bovaeris, sest midagi muud pole vahepeal muudetud. Nad on julgelt sõna võtnud ning nüüd uurib asja Taani Piimatootjate Liit. Paljud farmerid on lisaaine kasutamise juba lõpetanud ja liit palub oma liikmetel allkirjastada lubaduse, et kui loomad haigestuvad, katkestatakse Bovaeri kasutamine koheselt.
Liit survestab nüüd Taani valitsust, et Bovaeri kasutamine peatatakse ajutiselt, kuni selle ohutuse kohta on rohkem selgust. Samal ajal on Taani veterinaararstide ühendus tellinud ülikooliteadlastelt eraldi uurimuse, et välja selgitada, mis täpselt toimub.
Paraku kõlab see lugu tuttavalt. Nii on meie toidulaud kujunenud juba üle sajandi ja tootmine koondub järjest enam suurte korporatsioonide kätte ning toite hakatakse „täiustama” lisaainetega, mille tegelik mõju tervisele jääb uurimata. Alles aastakümneid hiljem, kui inimeste ülekaal ja kroonilised haigused on muutunud rahva seas igapäevaseks, hakatakse tagasi vaatama ja küsima, mis meile tegelikult sisse söödeti. Seda kõike ametliku heakskiidu ja regulatsioonide saatel.
