Ron Paul | Ron Paul Institute
Kui kuulsin uudist, et Süüria valitsus on kukutatud, kerkisid mul kohe esile mitmed küsimused: kui palju oli USA-l sellega pistmist, kui tugevalt oli CIA protsessi kaasatud ning kui suur on kogu selle ettevõtmise hind.
Nii nagu Saddam Husseini ja Muammar Gaddafi kõrvaldamise puhul, teame ka siin, et Bashar al-Assad ei olnud mingil juhul vabaduse ja demokraatia ideaal. Kuid armee valla päästmine, kelle eesmärk on islami kalifaadi loomine kunagises ilmalikus Süürias, ei tundu mõistliku sammuna.
Sarnaselt president George W. Bushi kuulsale „missioon täidetud“ hetkele pärast Saddami kukutamist, on ka Assadi võimult kõrvaldamine alles jäämäe tipp. Süüria ühiskonna ülesehitamine pärast riigi täielikku laastamist läheb maksma miljardeid ja tõenäoliselt lõpeb see sama edutult kui Liibüa „vabastamine“, mis üle kümne aasta hiljem on endiselt terroristide kontrolli all olev lagunev riik.
2017. aastal avaldas Los Angeles Times artikli, mis peegeldab valusalt USA sekkumispoliitika absurdsust. Artikli pealkiri kõlas: „Süürias võitlevad Pentagoni relvastatud mässulised CIA relvastatud mässuliste vastu.“ Kuidas on võimalik, et USA sõjalised ja luureorganisatsioonid peavad omavahelist varisõda? Veelgi hullem – kogu selle segaduse maksavad kinni Ameerika maksumaksjad ja hiljem tuleb neil rahastada ka hävinud riigi ülesehitamist.
Süürias maksavad kohalikud inimesed selle kõige eest aga rängema hinnaga kui ainult rahas.
Kui palju on USA valitsus seotud Süüria valitsuse kukutamisega? Viimase kümne aasta jooksul on USA võtnud kontrolli alla Süüria nafta- ja teraviljatootmispiirkonnad, röövides ressursse, millele puudub igasugune seaduslik õigus. See röövimine koos äärmuslike sanktsioonidega on süvendanud Süüria ühiskonna sisemist kriisi, mistõttu ei suutnud see vastu seista terroristidele, kes Idlibist rünnakule asusid.
Assadi suhteliselt leebe, kuigi autoritaarse valitsemise asemel on võimu üle võtnud isikud, kes pärinevad samadest rühmitustest, mis väidetavalt ründasid USA-d 11. septembril 2001. Mind hämmastab, et nii peavoolumeedia kui ka paljud poliitikud – kui mitte enamus neist – tervitavad seda arengut. Iroonilisel kombel on mõned suuremad Süüria al-Qaeda ülevõtmise toetajad samad Kongressi liikmed, kes alles hiljuti lõpetasid oma kõned sõnadega „me ei unusta kunagi 11. septembrit“. Kas tõesti?
Süüria kokkuvarisemine – nagu ka USA initsieeritud kaos Liibüas ja Iraagis – ei ole toonud demokraatiat, rahu ega kodanikuvabadusi. Iga kord on tulemus olnud risti vastupidine. Miljonid inimesed on hukkunud, veel rohkemad elavad viletsuses ning paljud neist otsivad kättemaksu neile, kes hävitasid nende pered, kodud ja elud. Kas oleme tõesti saavutanud rohkem turvalisust, olles endale loonud miljoneid uusi vaenlasi?
President Donald Trump tegi hiljuti avalduse Süüria kohta, öeldes, et see ei ole meie võitlus ja me ei peaks sellesse sekkuma. Tal on õigus, kuigi kahjuks oleme sellesse segadusse juba liialt sügavalt kistud. Loodame, et Trump jääb presidendina sellele seisukohale kindlaks ja viib USA väed – nii avalikud kui ka salajased – mitte ainult Süüriast, vaid kogu Lähis-Idast välja. See pole meie võitlus. Kõik, mida oleme seal viimase 75 aasta jooksul teinud, on olukorda üksnes halvendanud. On aeg hakata järgima poliitikat, mis seab esikohale Ameerika huvid.
