Chris Morrison | DailySceptic
Globaalne eliit eitab süsinikuneutraalse poliitika kohutavaid kulusid ja tagajärgi ning ettevõtted on hõivatud peaaegu piiramatute rahasummade kogumisega, mida praegu pakutakse pseudoteaduslike kliimahirmude propageerimiseks ja teostamatutesse rohelistesse tehnoloogiatesse investeerimiseks. Nii kaua kui laetuli veel ei värele ja küttesüsteem piisavalt sooja annab ei pöörata ilmselt erilist tähelepanu hiljutisele 1000-leheküljelisele alternatiivse energia uuringule, mille viis Soome valitsuse agentuuri jaoks läbi dotsent Simon Michaux. Viidates Ühendkuningriigi plaanile saavutada süsinikuneutraalsus aastaks 2050, väidab Michaux, et “selle eesmärgi saavutamiseks ei ole piisavalt aega ega ka ressursse”.
Kui tuua välja vaid üks näide sellest, kui kulukas süsinikuneutraalsus tegelikult on, selgitab Michaux, siis oleks maailmas “teoreetiliselt” maavaradena piisavalt nikli- ja liitiumivarusid, kui neid kasutatakse eranditult vaid elektrisõidukite akude tootmiseks. Kuid koobaltist ei piisa ja selle jaoks on tarvis leida veelgi leiukohti. Kuid olukord on veelgi hullem. Kõigi uute akude mõistlik kasutusiga on vaid 8-10 aastat, seega tuleb neid regulaarselt välja vahetada. „See ei ole väga praktiline lahendus ja ilmselt vajab kogu elektriautode akude lahendus ümbermõtlemist ja uue lahenduse väljatöötamist, mis ei oleks nii mineraalimahukas,“ ütleb ta.
Vastasel korral oleks tarvis leida liitiumit 286,6 miljonit tonni kaaluvate ioonakude jaoks. Kuid katkendliku tuule- ja päikeseenergia võrgu toimimiseks oleks tarvis veel 2,5 miljardi tonni suurust energiapuhvrit. Michauxi sõnul on ilmselge, et sellist kogust maapõues ei leidu ja tekib küsimus kuidas toimib alternatiivses süsteemis energiaga varustamine.
Praeguste ootuste kohaselt vahetavad ülemaailmsed tööstusettevõtted välja keeruka tööstusenergeetika süsteemi, mille ehitamine võttis aega üle sajandi. See ehitati maailma kõrgeima kütteväärtusega energiaallika (nafta) toel, mida oli küllaldaselt, seda oli lihtne kätte saada ja see oli odav. Ta märgib, et mingil põhjusel hakatakse seda asendama ajal kui energia on niigi kallis, finantssüsteem võlgadest küllastunud ja väga hapras seisus ning mineraalidest on samuti puudus. Kõige keerulisem on see, et seda tuleb teha vaid mõne aastakümne jooksul. Tuginedes oma rohketele arvutustele, on autor arvamusel, et see üleminek ei lähe nii libedalt ja “plaanipäraselt”.
Kliimaneutraalsus on poliitiline juhtimis- ja kontrolliprojekt, mille täieliku õudust ei ole inimesed veel tunda saanud. Michauxile on üsna selge, mida see tähendab: “Selle ülemineku läbi viimiseks on tarvis ühiskondliku ressursside nõudluse märkimisväärset vähenemist ja seda kõigis valdkondades. See tähendab praegusest täiesti erinevat ühiskondlikku lepingut ja täiesti erinevat juhtimissüsteemi võrreldes sellega, mis täna kehtib.” Ehk siis Klaus Schwabi poolt välja pakutud nö sidusrühmade kapitalism, mille motoks on “Sa ei oma midagi ja oled õnnelik.”
Selline teistsugune valitsemissüsteem kehtib täna Hiina Rahvavabariigis, kuid seal on kliimaneutraalsuse punkt natuke nüansirikkam. Rääkides hiljuti kommunistliku partei kongressil ütles president Xi Jinping, et Hiina suhtub riigi süsinikdioksiidi heitkoguste piiramisse “ettevaatlikkusega” ja seda tuleb teha põhimõtte alusel, et “enne uue valmimist ei maksa vana kaevu täis sülitada”.
Samas on Hiina söetoodang jõudnud rekordtasemele ning energiajulgeoleku tagamiseks laiendatakse ka nafta ja gaasi uuringuid.
Michaux märgib, et ligi 85% maailma energiast saadakse fossiilkütustest. Tema arvutuste kohaselt peaks mittefossiilse elektrienergia aastane koguvõimsus neljakordistuma 37 670,6 teravatt-tunnini.
Global Warming Policy Foundationi (GWPF) raportis hoiatab energeetikakirjanik John Constable, et Euroopa roheline kokkulepe nõrgestab Euroopa majandusliku ja sotsiaalpoliitilist võimu “muutes selle triviaalseks ja tugevamatest riikidest sõltuvaks”.
Ajalugu annab meile palju näiteid selle kohta kuidas nõrgad või nõrgestatud hõimud on tugevamate poolt üle võetud. Loomariigis teatakse seda loodusliku valikuna. Selle asemel, et iga hinna eest kummardada oma rohelist jumalat tuleks vaadata paremate hindade ja ratsionaalsemate lahenduste poole.
Olemegi lõhkise küna ees. Fossiilid ei lõpe hetkega, aga iga uus leiukoht on enamasti vanadest keerukam ja kokkuvõttes viib kütuse hinna piirile, mis oluliselt hakkab piirama igasugu transporti ja reisimist. Elekter pole mingi pääsetee. Ja vaatamata igasugu vastuväidetele ei usu mina, et seda õigeks ajaks ka leitakse. Nii et terendab vähemalt ajutine püksirihmapingutamise periood. Ja selles pole süüdi ükski poliitik. See on elu…