Peeter Proos | Vanglaplaneet
Lähis-Ida viimaste nädalate üks ohtlikumaid sõjalisi eskalatsioone jõudis ööl vastu kolmapäeva ootamatu pöördeni, kui Ameerika Ühendriigid ja Iraan teatasid kahenädalasest vaherahust. Vaid mõni tund varem olid USA ja Iisrael andnud ulatuslikke lööke Iraani strateegilise taristu vastu, sealhulgas naftaekspordi sõlmpunktidele, raudteesildadele ja revolutsioonikaardi kasutatavatele ühendusteedele.
Sündmuste kiire tempo, osapoolte vastuolulised avaldused ning paralleelsed „võidu” deklaratsioonid nii Washingtonist, Teheranist kui ka Tel Avivist viitavad sellele, et tegu ei pruugi olla püsiva rahuga, vaid ajutise taktikalise pausiga enne võimalikku uut eskalatsiooni.
Teisipäev kujunes konflikti üheks kõige kriitilisemaks päevaks. USA andis õhulööke Iraani Khargi saarel asuvate objektide pihta, mille kaudu liigub peaaegu kogu riigi toornaftaeksport. Väljaanne Axios viitas USA ametnikule, kelle sõnul olid rünnaku sihtmärgiks saarel paiknevad sõjalised rajatised.
Khargi saare strateegilist tähtsust on raske üle hinnata, sest see on Iraani energiasektori süda ning igasugune rünnak seal mõjutab otseselt globaalset naftaturgu.
Samal ajal teatas Iisraeli sõjavägi, et on lõpetanud ulatusliku rünnakutelaine Iraani taristuobjektide pihta üle kogu riigi.
„Eile hävitasid meie piloodid transpordilennukeid ja kümneid helikoptereid Iraani õhujõudude baasis. Täna ründasid nad revolutsioonikaardi kasutatavaid raudteid ja sildu,” teatas Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu.
The Times of Israeli andmetel pommitati umbes kümmet võtmetähtsusega raudteelõiku ja silda. USA ja Iisraeli löögid tabasid muu hulgas Qomi linna lähistel asuvat silda ning veel üht Kesk-Iraani raudteesilda, kus hukkus vähemalt kaks inimest.
Enne vaherahu väljakuulutamist kasutas Donald Trump erakordselt dramaatilist retoorikat.
„Terve tsivilisatsioon sureb täna õhtul ja seda ei tooda enam kunagi tagasi. Ma ei taha, et see juhtuks, aga ilmselt see juhtub. Nüüd aga, kus meil on täielik ja totaalne režiimivahetus, kus valitsevad teistsugused, targemad ja vähem radikaliseerunud meeled, võib juhtuda midagi revolutsiooniliselt imelist, kes teab? Me saame täna õhtul teada, mis on üks olulisemaid hetki maailma pikas ja keerulises ajaloos. 47 aastat kestnud väljapressimine, korruptsioon ja surm saavad lõpuks läbi,“ kirjutas Trump sotsiaalmeedias.
Fox Newsile kinnitas Trump, et kui Iraan ei ava Hormuzi väina, tuleb löök, „mida nad pole varem näinud.”
Ka asepresident JD Vance andis mõista, et Washingtonil on kasutamata sõjalisi vahendeid.
„Meie tööriistakastis on vahendeid, mida me pole seni otsustanud kasutada,” sõnas Vance.
Pööre saabus vahetult enne Trumpi seatud tähtaja kukkumist, kuna Pakistanist kujunes konflikti keskne vahendaja. Peaminister Shehbaz Sharif ja sõjaväejuht Asim Munir osalesid diplomaatilistes läbirääkimistes, mille tulemusel lükati USA kavandatud pommirünnak edasi.
Trump teatas Truth Socialis:
„Tingimusel, et Iraani Islamivabariik nõustub Hormuzi väina TÄIELIKU, VIIVITAMATU ja TURVALISE AVAMISEGA, nõustun ma peatama Iraani pommitamise ja ründamise kaheks nädalaks. See on kahepoolne RELVARAHU!”
See otsus sündis kõigest poolteist tundi enne ultimaatumi lõppu.
Iraani välisminister Abbas Araghchi kinnitas seejärel, et kahe nädala jooksul tagatakse väinast turvaline läbipääs.
„Järgmise kahe nädala jooksul on Hormuzi väinast võimalik turvaliselt läbi liikuda koostöös Iraani relvajõududega,“ sõnas Araghchi.
Hormuzi väina tähtsus ulatub kaugele väljapoole piirkonda, sest selle kaudu liigub märkimisväärne osa maailma nafta- ja gaasikaubandusest. Turud reageerisid sellele kohe.
WTI nafta: −16,56%
Brent: −15,89%
Euroopa TTF gaas: −20%
Nikkei 225: +4,38%
Kospi: +5,71%
Need liikumised peegeldavad investorite hinnangut, et vähemalt lühiajaliselt vähenes oht globaalse energiakriisi tekkeks.
Samas on tähelepanuväärne, et kõik osapooled kuulutavad end võitjaks.
Trump väidab, et USA saavutas kõik sõjalised eesmärgid ja et Iraani uraani küsimus on kontrolli all.
„Täielik ja lõplik võit. Sada protsenti. Pole kahtlustki,” kirjutas Trump.
Samas esitleb ka Iraan seda kui Washingtoni järeleandmist ja Teheran avaldas 10-punktise kava, mille keskmes on:
- USA sanktsioonide täielik tühistamine
- Iraani õiguse tunnustamine uraani rikastamisele
- Iraani kontroll Hormuzi väina üle
Iisraelis ei ole vaherahu sugugi üksmeelselt tervitatud. Opositsioonijuht Yair Lapid nimetas seda „ajaloo suurimaks poliitiliseks katastroofiks“ ja süüdistas Netanyahut läbi kukkumises.
„Netanyahu on poliitiliselt ning strateegiliselt läbi kukkunud ega ole saavutanud ühtegi enda seatud eesmärki,” kirjutas Lapid.
Samuti tekitab segadust olukord Liibanonis. Pakistani peaminister Shehbaz Sharif teatas, et vaherahu kehtib kõikjal, sealhulgas Liibanonis, kuid Netanyahu büroo lükkas selle kiiresti ümber, vastates: „Kahenädalane vaherahu ei laiene Liibanonile.”
See lahknevus on kriitilise tähtsusega, sest kui Liibanon ja Hezbollah jäävad konfliktitsooni, võib vaherahu muutuda pelgalt USA ja Iraani vaheliseks pausiks, samal ajal kui piirkondlik sõda jätkub.
Praegune kahenädalane vaherahu jätab pigem mulje taktikalisest hingetõmbepausist kui püsivast lahendusest. Sellele viitavad jätkuvad vastuolud Liibanoni küsimuses, kõigi osapoolte samaaegsed „võidu” narratiivid, jätkuvad diplomaatilised ja sõjalised ähvardused ning asjaolu, et Iraani tuumaprogrammiga seotud põhiküsimused on sisuliselt endiselt lahendamata.
Eriti tähelepanuväärne on, et nii Washington kui Teheran esitavad sama kokkulepet omaenda võiduna. See tähendab, et tegelikud kompromissid võivad olla palju hapramad, kui ametlik retoorika näitab.
Kui Islamabadi kõnelused reedel läbi kukuvad, võib piirkond seista silmitsi veelgi ulatuslikuma konfliktiga. Hetkel on küll relvad vaikinud, kuid sõja põhjused pole kadunud.
Infowarsi saatejuhi Alex Jonesi hinnangul on Trumpi Iraani-poliitika kaootiline ja sisemiselt vastuoluline ning võib lõppeda poliitilise enesehävitusega.
Jones rõhutas, et Trump on viimase kolme nädala jooksul Iraanile seatud tähtaega juba neli korda pikendanud, mistõttu oligi tõenäoline, et ka seekord lükatakse otsustav rünnak edasi.
Tema hinnangul polnud küsimus enam selles, kas Trump annab uue tähtaja, vaid selles, et tegelikkuses olid rünnakud juba käimas. Jones osutas, et samal ajal kui avalikkusele räägiti võimalikust „viimasest otsusest”, olid USA ja Iisrael juba rünnanud Khargi saart, samuti Iraani sildu, raudteid ja elektritaristut. Just see muudabki tema sõnul kogu olukorra äärmiselt segaseks, Ühelt poolt räägitakse relvarahust, võidust ja kokkuleppest, teiselt poolt jätkuvad praktilised sõjalised löögid taristu vastu.
Jonesi hinnangul pole selle kriisi mõju üksnes sõjaline, vaid ka majanduslik. Jones võrdles olukorda „COVID 2.0-ga”, pidades silmas uut šokki, mis võib lämmatada majanduse taastumise. Ta tõi välja energiahindade järsu kasvu, väetiseturu häired ning tõsiasja, et juba ainuüksi Hormuzi väina ja piirkondliku taristu ümber toimuv võib avaldada majandusele mõju vähemalt aastaks, isegi juhul kui sõjategevus kohe peatuks.
Kõige teravamalt kritiseeris Jones siiski kogu sõjategevuse eetilist ja poliitilist külge. Tema hinnangul kujutab jutt terve tsivilisatsiooni hävitamisest, kultuuri pöördumatust purustamisest ning tsiviiltaristu sihikule võtmisest ohtlikku murdepunktini jõudmist. Samuti tõstatas ta küsimuse, kas selline retoorika ja võimalikud rünnakud vee-, elektri- ning muu elutähtsa taristu vastu ei liigu juba sõjakuritegude piirimaile.
„Kas sihikule võetakse ka veevarustus? See oleks juba sõjakuritegu. Kui räägitakse terve kultuuri ja tsivilisatsiooni hävitamisest, siis vastab see sisuliselt genotsiidi määratlusele,” sõnas Jones.
Jonesi lõppjäreldus oli poliitiliselt hävitav ka Trumpi enda suhtes. Tema hinnangul põletab president selle kriisiga maha omaenda administratsiooni senise töö ning liigub sisuliselt enesehävituse suunas.
„See on Trumpi poliitiline enesetapp,” lõpetas Jones.
Kui panna kõrvuti ametlikud avaldused Washingtonist, Teheranist, Tel Avivist, Islamabadist ja Pärsia lahe riikidest ning lisada sinna Alex Jonesi vaade, joonistub välja pilt konfliktist, kus ametlik retoorika ja tegelik sõjaline olukord ei lange enam kokku. Kõik osapooled kuulutavad võitu, kuid samal ajal jätkuvad rünnakud, vastuolud relvarahu tegeliku ulatuse üle püsivad ning maailmaturud reageerivad närviliselt iga uue avalduse peale.
Alex Jonesi käsitlus lisab sellele pildile ühe olulise mõõtme: küsimuse, kas tegu on pelgalt ajutise diplomaatilise pausiga või märgiga sellest, et kogu operatsioon on olnud algusest peale strateegiliselt segane, poliitiliselt manipuleeritud ja majanduslikult laastav. Kui see hinnang peab kasvõi osaliselt paika, siis ei tähenda kahenädalane vaherahu mitte kriisi lõppu, vaid hoopis hetkelist pausi palju sügavamas ja ohtlikumas vastasseisus.
