Peeter Proos | Vanglaplaneet
Rahvusvahelise digivalitsemise uuringukeskuse värskest raportist selgub, et maailma valitsused kasutavad tehisintellekti üha aktiivsemalt nii otsustusprotsessides, elanike jälgimiseks kui ka poliitiliste riskide hindamiseks. Ka Eesti kuulub nende riikide hulka, kus AI on juba sügavalt riigiaparaati integreeritud.
Raportis analüüsiti anonüümseks muudetud päringuid, mida eri riikide valitsusasutuste liikmed on viimase 12 kuu jooksul tehisintellekti süsteemidele esitanud.
Tulemused peegeldavad hämmastavalt täpselt eri rahvaste poliitilist kultuuri.
Ameerika Ühendriikides olid domineerivad päringud:
“Kuidas seda rahaks teha?”
“Kas sellest saab teha kaitsetööstuse lepingu?”
“Kus asub Iraan?”
Saksamaa valitsusasutustes keskendusid küsimused pigem protseduuridele:
“Kas see vastab regulatsioonile?”
“Kas saaks selle jaoks veel ühe töörühma moodustada?”
„Miks elekter ära läks?“
Venemaa ametkondade päringute seas kordusid küsimused stiilis:
“Mitu korda me oleme Ukraina sõja kaotanud?“
„Kui kaua Euroopa meile kehtestatud sanktsioonidele veel vastu peab?”
“Kas nüüd on aeg järgmine pits võtta?“
Andmeid Ukraina valitsusasutuste tehisintellekti kasutuse kohta ei õnnestunud uuringu koostajatel kätte saada. Ukraina võimud kinnitasid esialgu, et president Volodõmõr Zelenskõi on sõjaseisukorra tingimustes kogu vastava info julgeolekukaalutlustel salastanud. Hiljem selgus aga, et uuringu koostajate soovitud logid olid koos muude oluliste andmetega lihtsalt maha müüdud.
Uuringu autorite sõnul ei olnud aga ükski tulemus nii tähelepanuväärne kui Eesti valitsussektoris tehtud päringud.
Raporti kohaselt moodustas eranditult 100% kõigist Eesti ministrite, nõunike ja kõrgemate ametnike AI-päringutest üks ja sama küsimus:
“Mis sa minust arvad?”
Mõnes asutuses esines ka täpsustatud variante:
“Kas ma jätan kompetentse mulje?”
“Kas avalikkus peab mind usaldusväärseks?”
“Kas Brüssel arvab, et ma sain hästi hakkama?”
Uuringu juhtivautor märkis, et sellist üksmeelt pole ühegi teise riigi puhul varem täheldatud.
Ekspertide hinnangul võib tegu olla maailma esimese juhtumiga, kus tehisintellekti kasutatakse eelkõige kollektiivse poliitilise ebakindluse leevendamiseks.
