Dan Frieth | Reclaim The Net
Meta tegevjuht Mark Zuckerberg viibis kolmapäeval enam kui viis tundi Los Angelese ülemkohtu tunnistajapingis, andes esimest korda vandekohtu ees ütlusi süüdistuste kohta, mille kohaselt kujundas ettevõte Instagrami teadlikult nii, et see tekitaks lastes sõltuvust.
Enamikus kajastustes tõusis esile eeskätt protsessi teatraalne külg: kohtusaalis lahti rullunud ettevõttesiseste e-kirjade kommenteeritud ahel, 10 meetri pikkune kollaaž hageja Instagrami postitustest ning ristküsitluse käigus silmnähtavalt ärritunud tegevjuht.
Olulisem küsimus on aga see, millise suurema eesmärgi teenistusse kolmapäevast kohtumenetlust rakendatakse.
Kohtuprotsessi esitletakse kui laste turvalisuse juhtumit. Tegelikkuses rajatakse seal, sealhulgas Zuckerbergi enda ütluste kaudu, poliitilist ja õiguslikku vundamenti internetiülese kohustusliku isikutuvastuse kehtestamiseks.
Zuckerberg ei astunud selle võimaliku arengusuuna vastu, vaid pakkus kohtule välja hoopis oma nägemuse, kuidas selline süsteem tuleks ellu viia.
Hagi esitas isik, keda kohtudokumentides tähistatakse initsiaalidega KGM. Praegu 20-aastane noor naine väidab, et alustas Instagrami kasutamist juba 9-aastaselt ning et platvormi ülesehitus tekitas temas sõltuvuse. Tema sõnul süvendas see vaimse tervise probleeme, põhjustas ärevust, moonutatud kehataju ja enesetapumõtteid.
TikTok ja Snapchat sõlmisid enne kohtuvaidluse sisulise arutelu algust kokkuleppe. Meta ning Google’ile kuuluv YouTube jätkavad kostjatena. Ühendriikides on menetluses üle 1600 samalaadse hagi, mis näitab, et tegu on laiaulatusliku ja märkimisväärsete summadega õigusvaidluste lainega. Käesolev kohtuotsus võib saada suunavaks pretsedendiks ka kõigi ülejäänud juhtumite jaoks.
Hagi tugineb vaieldavale teaduslikule eeldusele, mille kohaselt on sotsiaalmeedia kliinilises mõttes sõltuvust tekitav ning see sõltuvus põhjustab mõõdetavat kahju. Just see eeldus kujundab nii õiguslikku strateegiat, meediakajastust kui ka poliitilist tegevuskava. Küsimus väärib märksa põhjalikumat käsitlemist, kui enamik kajastusi seni pakkunud on.
Teadusringkondades käib selles küsimuses tõsine ja jätkuv vaidlus. Väidete kujunemine ning nende kasutamine poliitilistes ja õiguslikes vaidlustes mõjutusvahendina väärib märksa kriitilisemat ja süvenenumat käsitlust, kui avalikus arutelus seni näha on olnud.
See ei tähenda, et väidetavad kahjud oleksid välja mõeldud. Küll aga tasub tähele panna, kui suurt retoorilist ja õiguslikku koormust kannab sõna „sõltuvus“. Selle mõistega kaasnevad poliitilised järeldused ulatuvad märksa kaugemale sellest, mida üks Los Angelese vandekohus selles kohtuasjas otsustada saab.
Just sõna „sõltuvus“ abil saab olukorra kuulutada rahvatervise kriisiks. Rahvatervise kriis omakorda avab tee erakorralistele volitustele ning muudab põhiseaduslike õiguste kõrvale jätmise lihtsamaks. Kui selliseid erimeetmeid rakendatakse internetis, tähendab see vältimatult kohustuslikke ligipääsupiiranguid. Ja kohustuslikud ligipääsukontrollid viivad anonüümse ning varjunime all toimuva eneseväljenduse lõppemiseni.
Kui sotsiaalmeediat hakatakse käsitlema narkootikumiga võrreldava tootena, muutub sellele ligipääs meditsiiniliseks ja regulatiivseks küsimuseks. See, kes tohib seda kasutada, millistel tingimustel ja millises mahus, ei jää enam üksikisiku otsustada, vaid liigub ametivõimude pädevusse. Paberil näivad sõltuvust tekitava toote ja sõnavabaduse reguleerimine erinevad, kuid nende jõustamiseks vajalikud mehhanismid on praktikas samad: isikutuvastus, ligipääsupiirangud ning jälgimistaristu, mis võimaldab kasutaja tegevust jälgida kõigil platvormidel ja seadmetes.
Ka kohtuasja ülesehitus väärib eraldi tähelepanu. 1996. aasta sidekõlblikkuse seaduse paragrahv 230 on aastaid andnud veebiplatvormidele ulatusliku kaitse, vabastades need vastutusest kasutajate loodud sisu eest. Hageja esindajad on leidnud viisi sellest möödahiilimiseks. Nende väitel on probleemiks mitte kasutajate postitused, vaid platvorm ise kui puudustega toode. Vaieldakse disainilahenduste üle, nagu lõputu kerimine, automaatesitus, algoritmide võimendatud teavitused ja ilufiltrid, mida seostatakse moonutatud kehatajuga. Hagi käsitleb neid elemente justkui piduriteta autot.
Kui kohus langetab otsuse KGMi kasuks, saavad ülejäänud enam kui 1600 hagejat kasutada juba läbi proovitud õiguslikku konstruktsiooni, mille abil võtta platvormidelt paragrahv 230 kaitse just nende disainiotsuste osas. See tähendaks märkimisväärset ümberkorraldust interneti vastutusõiguses. Muutust veavad kohtujuristid, tuginedes vaimse tervise kriisile, mille tegelike põhjuste üle peetakse teadusajakirjades endiselt elavat arutelu.
Zuckerbergile esitati kohtus ettevõttesisesed dokumendid, sealhulgas 2015. aasta hinnang, mille kohaselt kasutas Instagrami 4 miljonit alla 13-aastast last, mis moodustas ligikaudu 30 protsenti Ameerika Ühendriikide 10–12-aastastest. Tõendina loeti ette ka Meta toonase poliitikasuhete juhi Nick Cleggi kiri, milles ta tõdes, et olukord, kus alla 13-aastased on platvormil keelust hoolimata ning puudub toimiv kontrollimehhanism, on põhjendamatu. Zuckerberg tunnistas, et edasiminek oli aeglane ning lisas, et oleks soovinud jõuda lahendusteni märksa varem.
Zuckerberg ütles vandekohtule ka, et tema hinnangul ei tohiks vanusekontroll olla nii keeruline küsimus. Just see vastus osutus aga arutelu keskseks probleemiks.
Oma ütlustes rõhutas Zuckerberg korduvalt, et vanuse tuvastamine ei peaks olema üksikute rakenduste ülesanne, vaid see tuleks lahendada operatsioonisüsteemi tasandil Apple’i ja Google’i poolt. Tema sõnul on just nutitelefonide operatsioonisüsteemide arendajad paremas positsioonis, et selliseid lahendusi rakendada, kuna nad kontrollivad tarkvara, millel enamik telefone töötab.
Zuckerbergi sõnul oleks vanusekontrolli rakendamine telefoni tasandil märksa selgem ja lihtsam lahendus kui see, et iga rakendus peaks seda eraldi tegema. Tema hinnangul oleks Apple’il ja Google’il sellise süsteemi kasutuselevõtt üsna hõlpsasti teostatav.
Siinkohal tasub tähele panna, mida see ettepanek tegelikult tähendab. Zuckerberg ei räägi sellest, et Instagram kontrolliks oma kasutajate vanust. Ta pakub välja, et Apple ja Google tuvastaksid iga nutitelefoni kasutaja isiku operatsioonisüsteemi tasandil ning seda kõigi rakenduste jaoks korraga. Kui selline taristu kord juba loodud on, ei piirdu see üksnes sotsiaalmeediaga. See laieneb igale telefonis kasutatavale rakendusele, igale veebilehele, mida selle seadme kaudu külastatakse, ning igale sõnumile, mis seadmes mõne rakenduse vahendusel saadetakse.
See ei oleks enam pelgalt vanusekontroll. Tegemist oleks riikliku digitaalse identiteedikihi kujundamisega kahe operatsioonisüsteemi peale, mis haldavad valdavat osa maailma nutitelefonidest.
Selline lahendus aitaks Zuckerbergil maandada ka oma otsest õiguslikku riski. Kui vanusekontrolli kohustus pannakse Apple’i ja Google’i õlule, ei jää see enam Meta vastutada ja vastutus liigub mujale. Los Angelese kohtuprotsessis süüdistatav ettevõte saaks nii osutada näpuga Apple’i ja Google’i kui tegelike jõustajate poole.
Kui selline süsteem kord juba loodud on, kerkib küsimus, kes otsustab ja millised rakendused peavad isikutuvastust nõudma. Otsustajateks oleksid Apple ja Google. Neist saaksid interneti identiteediväravavahid, kaks eraettevõtet, kelle roll rakenduste levitamise kontrollimisel on juba praegu terava konkurentsijärelevalve all. Uue korra puhul lisanduks neile veel otsustusõigus selle üle, kes ja millise identiteediga veebisisule ligi pääseb.
Zuckerbergi ettepanek operatsioonisüsteemi tasandil vanusekontrolli kehtestamiseks haakub seadusandlike algatustega, mis olid liikvel juba enne tema kolmapäevast tunnistust.
California osariigis vastu võetud seadus SB 976, mis kannab nime „Protecting Our Kids from Social Media Addiction Act“, kohustab sotsiaalmeediaplatvorme kehtestama vanusekontrolli süsteemid. Osariigi peaprokurör peab rakendamise täpsed reeglid lõplikult vormistama hiljemalt 2027. aasta jaanuariks.
USA üheksas apellatsioonikohus on keeldunud hindamast, kas sellised nõuded rikuvad põhiseaduse esimest parandust, põhjendades, et enne lõplike rakendusreeglite kehtestamist ei ole võimalik küsimust sisuliselt lahendada. Nii liigub seadusliku veebikõne vanusekontroll Californias edasi ilma selge põhiseadusliku hinnanguta.
Föderaalsel tasandil menetluses olev nn Kids Online Safety Act ehk KOSA näeb ette, et riigiasutused töötaksid välja vanusekontrolli lahendused seadme või operatsioonisüsteemi tasandil. Tegemist on sisuliselt sama mudeliga, mida Zuckerberg kohtus toetas.
KOSA sisaldab ka laia tõlgendusruumiga määratlusi selle kohta, millist sisu võib pidada kahjulikuks, jättes sisumoderatsiooni otsused sisuliselt valitsusasutuste mõjuvälja ning ilma sõltumatu järelevalveta. Ühes seaduseelnõus ühendatakse vanusekontroll ja sisupiirangud, kusjuures kahju mõiste sõnastab riik ise.
New Yorgi osariigis vastu võetud SAFE for Kids Act piirab algoritmiliste voogude kasutamist nendele kasutajatele, kes ei läbi vanuse tuvastamist. Valitsuse väljastatud isikut tõendava dokumendi esitamise asemel võib alternatiivina kasutada ka näotuvastusel põhinevat vanuse hindamist. See tähendab, et sotsiaalmeedias sirvimiseks kogutakse biomeetrilisi andmeid.
Selliste nõuete täitmiseks rajatav tehniline taristu tähendab mahukate andmebaaside loomist, mida saab häkkida, kohtumäärusega välja nõuda või teiste registritega kokku viia. Möödunud aastal aset leidnud Discordi andmeleke tõi päevavalgele vanusekontrolli süsteemi kaudu esitatud riiklikud isikut tõendavad dokumendid. Ametlikult puudutas leke ligikaudu 70 000 kirjet, kuid ründajate hinnangul võis tegelik maht olla suurem. Iga selline isikutuvastuse andmekogu kujutab endast potentsiaalset järgmist turvariski.
Anonüümsel ja pseudonüümsel eneseväljendusel internetis on selge ja praktiline väärtus. Seda kasutavad vilepuhujad, vägivallaohvrid ja poliitilised dissidendid vaenulikus keskkonnas. Samuti inimesed, kes otsivad teavet terviseküsimuste või oma identiteediga seotud teemade kohta, kuid ei soovi neid siduda oma ametliku nimega. Nii saavad ajakirjanikud kaitsta oma allikaid ning säilib turvalisus kõigil neil, kelle jaoks on oluline, et veebitegevus ei oleks otseselt seotud nende riikliku identiteediga.
Kohustuslik isikutuvastus operatsioonisüsteemi tasandil lõpetaks selle võimaluse kõigi jaoks. Ametlik eesmärk on kaitsta üheksaaastaseid lapsi Instagrami eest. Tegelik mehhanism tähendaks aga anonüümse internetikasutuse lõppu iga täiskasvanu jaoks, kellel on taskus nutitelefon.
Zuckerberg andis vande ja tugeva surve all sellele lahendusele avaliku ning mõjuka toetuse. Tema kaitsjad saavad seda kasutada vastutuse hajutamiseks. Seadusandjad võivad sellele viidata komisjonide aruteludes. Los Angelese kohtuprotsessist saab eelnõude seletuskirjades näide kiire sekkumise vajadusest.
Kõik sai alguse sõnast „sõltuvus“. Sellest joonistub välja ahel: rahvatervise kriis, erakorralised volitused, vanusekontroll, operatsioonisüsteemi tasandil isikutuvastus. Iga samm esitatakse kui laste kaitsmise abinõu. Iga järgmine samm kasvab välja eelmisest.
Taaskord joonistub välja klassikaline probleem, reaktsioon, lahendus muster. Turule tuuakse toode, mis on ilmselgelt lastele köitev ja võib kujuneda sõltuvust tekitavaks. Kui lapsevanemates kasvab mure ning avalikkus hakkab nõudma sekkumist, esitatakse lahendusena juba varem ette valmistatud meetmed. Need ei piirdu üksnes laste kaitsmisega, vaid laiendavad kontrolli ning loovad võimaluse piirata sõnavabadust märksa ulatuslikumalt, kui esialgu välja paistab.
