Ron Paul | Ron Paul Institute
Viimase kuu jooksul on ameeriklased elanud teadmatuses, kas president Trump kavatseb Iraani rünnata või on Lähis Idas toimuv ulatuslik sõjaline jõudemonstratsioon pelgalt järjekordne bluff. President Trump on samal ajal andnud mõista, et otsus sõja alustamise või sellest hoidumise kohta kuulub üksnes talle endale.
Seni on president Trump teinud väga vähe selleks, et selgitada Ameerika avalikkusele või ka Kongressile, miks sõja alustamine Iraaniga oleks USA riiklikes huvides. Selle asemel on ta liikunud põhjenduselt põhjendusele, justkui lootuses, et mõni neist lõpuks kõlama jääb. Esmalt viidati niinimetatud tuumaohule, kuigi Trump ise kinnitas alles möödunud suvel, et Iraani tuumaprogramm olevat tema käsul täielikult hävitatud. Seejärel, pärast seda kui CIA, Iisraeli luureteenistus Mossad ja Suurbritannia MI6 toetasid detsembri lõpus Iraanis puhkenud vägivaldseid režiimivahetusele suunatud proteste, hakati sõja ettekäändena esitama Iraani võimude vastumeetmeid mässu mahasurumisel. Kuid enne, kui seda narratiivi jõuti laiemalt kasutada, suutis Iraani valitsus ülestõusu kontrolli alla saada. Seepeale pöördus Trump taas tuumaprogrammi teema juurde, lisades seekord põhjenduseks ka Iraani ballistiliste rakettide arendamise programmi.
Isegi USA viimaste aastate välisoperatsioonide äärmiselt madalat õigustamisstandardit arvestades ei ole need argumendid veenvad. Pole siis ime, et Ameerika avalikkus suhtub olukorda sügava umbusuga. Möödunud kuul läbi viidud suure küsitluse järgi on seitse ameeriklast kümnest vastu igasugusele USA sõjalisele sekkumisele Iraani vastu.
Sõja ja rahu küsimustes, kus kaalul on miljardid dollarid ja lugematu hulk inimelusid, on küsimus kas ta teeb seda või mitte ise juba halb lähtekoht. Rohkem kui 250 aastat tagasi tõusid ameeriklased üles süsteemi vastu, kus kuningas pidas enesestmõistetavaks õigust viia riik sõtta üksnes oma isikliku otsuse alusel. Riigi rajajad mõistsid hästi, kui ohtlik on koondada nii suur võim ühe inimese kätte ning andsid põhiseaduses sõja kuulutamise õiguse rahva otsestele esindajatele Kongressis.
See põhiseaduslik kohustus ei ole kadunud üksnes täidesaatva võimu omavoli tõttu. Oluline osa vastutusest lasub ka Kongressil endal, mis on lubanud end sõjaküsimustes Valge Maja elaniku uksematiks taandada. Presidendi enda parteikaaslased, sõltumata sellest, millise erakonnaga parasjagu tegu, kardavad seista vastu omaenda presidendile, samal ajal kui opositsioon vaikib, kartes süüdistusi selles, et nad ei toeta sõjaväelaseid.
Meedia teatel on Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu tegemas järjekordset visiiti Washingtoni, mis oleks juba tema kuues reis Ameerika Ühendriikidesse ühe aasta jooksul. Eeldatavalt püüab ta ka seekord avaldada president Trumpile survet, et USA alustaks sõjalist konflikti Iraaniga. Eelmisel korral, kui Netanyahu detsembris Ühendriike külastas, puhkesid Iraanis režiimivahetusele suunatud protestid. Millise kaardi ta seekord lauale paneb, jääb lahtiseks.
Kuidas on võimalik, et välisriigi juhil on suurem mõju USA sõtta mineku üle kui Ameerika Ühendriikide Kongressil?
Üks on aga kindel. Sõltumata sellest, kas Trump otsustab sõja kasuks või mitte, on ulatuslik sõjaline koondamine Lähis Idas läinud USA maksumaksjatele juba maksma miljardeid dollareid. Need on miljardid, mis ei aita muuta Ameerikat taas tugevamaks, vaid kasvatavad üksnes sõjatööstuskompleksi mõju ja kasumeid. Ameerika inimeste jaoks tähendab see dollari jätkuvat väärtuse langust, sellega kaasnevat inflatsiooni ning elatustaseme halvenemist. Ning loomulikult on oodata ka täiendavat sõjakulude eelnõu, mis lisandub juba niigi ligi triljoni dollari suurusele aastasele kaitse-eelarvele.
