Christina Maas | Reclaim The Net
Euroopa Liidul on harjumus muuta oma halvimad ajutised ideed alalisteks lahendusteks. Nii on juhtunud ka „Chat Control 1.0“-ga – 2021. aastal kehtestatud seadusega, mis lubab tehnoloogiaettevõtetel laste kaitse sildi all läbi kammida kõigi inimeste privaatseid sõnumeid.
Algselt oli see mõeldud ajutise erandina eraelu puutumatuse õigusele, lühiajaliseks lahenduseks, kuni selgub, kas selle rakendamist õigustavad tõendid üldse olemas on.
Varasemalt on olnud märke, et nõukogu soovib muuta selle püsivaks seaduseks, ehkki komisjoni enda 2025. aasta hindamisaruanne tunnistab, et puuduvad tõendid süsteemi toimimise efektiivsusest.
Aruannet saab lugeda siit.
Aruandes ei üritata isegi varjata, et tegemist on kaosega. Seal tunnistatakse, et andmeid napib, tulemused pole tõestatud ning veamäärad on sellised, et need oleks häbiks isegi igale algelisele tarkvarakatsetuse.
Ometi jõutakse aruandes järelduseni, et kuigi „olemasolevad andmed ei ole piisavad“ selge vastuse andmiseks, „ei ole märke, et erand oleks ebaproportsionaalne“. See on bürokraatlik loogika kõige lahjemal kujul.
Komisjoni aruande 3. jaotise kokkuvõte sisaldab lauset, et „olemasolevad andmed ei ole piisavad lõpliku vastuse andmiseks“ proportsionaalsuse kohta, millele järgneb kohe väide, et „pole viiteid, et erand oleks ebaproportsionaalne“.
Lihtsas keeles tähendab see, et nad ei suuda tõestada, et nende poliitika õigusi ei riku, kuid kuna nad ei suuda ka vastupidist tõestada, käsitlevad nad seda justkui aktsepteeritavana.
Samas aruandes tunnistatakse ka seda, et kogu selle sõnumite läbivaatamise ja tegelike süüdimõistmiste vahel puudub nähtav seos. Jaotises 2.2.3 märgitakse: „Praegu ei ole võimalik … luua selget seost nende süüdimõistmiste ja teenuseosutajate esitatud teadete vahel.“ Saksamaa ja Hispaania ei esitanud kasutuskõlblikke andmeid.
Kui süsteem paiskab välja sadu tuhandeid teateid (2024. aastal lausa 708 894) ja komisjon ei suuda ikkagi näidata mingeid tulemusi, siis toimib see pigem müraallikana kui politseitöö toena.
Politseinikud peavad läbi töötama suure hulga asjakohatuid materjalide kogumikke, samas kui tõelised juhtumid jäävad lahendamata.
Tehnoloogia on sama ebastabiilne kui poliitika ise. Yubo teatas 2023. aastal 20-protsendilisest vea määrast ja 2024. aastal 13 protsendist, kuid need arvud ei sisalda inimeste ülevaatamist. Endine volinik Johansson ja Saksamaa politsei on öelnud, et tegelik määr on palju kõrgem.
Komisjon tunnistab ka, et teenuseosutajad „ei kasutanud aruannete esitamises standardvormi“ ning liikmesriigid saatsid „fragmentaarseid ja puudulikke“ andmeid.
Prantsusmaa sai NCMEC-ilt umbes 150 000 teadet, kuid ei suuda selgelt öelda, mis nendega edasi juhtus. Euroopa Liit on loonud mandriüleste järelevalvevõrgustike süsteemi, kuid ei suuda osalejaidki panna järgima elementaarseid aruandlusreegleid. Praktikas jätab see struktuur USA platvormid tegutsema mitteametliku politseinikuna, samal ajal kui EL üritab kokku panna puuduvate tükkidega puslet.
Selle ajutise meetme muutmine alaliseks reegliks oleks hoolimatu. Süsteemil on kõrge veamäär, puuduvad tõestatud tulemused ja järelevalve toimib vaevu. Määrus ei vasta põhilistele õiguslikele nõuetele, mida ta peaks täitma.
Nõukogu plaan paljastab, milleks „Chat Control“ on muutunud – sümboolseks žestiks, mis lubab seadusandjatel väita, et nad on teinud edusamme, samas kui kogu süsteem tekitab segadust, valepositiivseid tulemusi ja palju vastamata küsimusi.
Ainuke asi, mida Euroopa Liit kindlalt on mõõtnud, on kaugus nende seatud eesmärkide ja tegelikult loodud süsteemi vahel.
