Kathy Thompson | Lifesite
Lääne-Austraalia ametlik statistika näitab järsku kasvu meditsiiniliselt abistatud surmade arvus.
Möödunud nädalal avaldas Lääne-Austraalia valitsus värske aruande, mille järgi kasvas abistatud enesetappude arv aastaga 63 protsenti. Kui 2023–2024. aastal kasutas seda võimalust 293 inimest, siis 2024–2025. aastal tõusis nende hulk 480-ni.
See tõus tähendab, et vabatahtlikult abistatud surmade osakaal moodustab nüüd 18 380 surmast 2,6 protsenti. Noorim inimene, kes VAD-i abil suri, oli kõigest 23-aastane, ehkki keskmine vanus jäi 77 aasta juurde.
See on neljas aastaaruanne pärast 2019. aastal jõustunud vabatahtliku abistatud suremise seadust ning see heidab põhjaliku pilgu sellele, kuidas see praktika tegelikkuses toimib.
Aruanne algab üllatavalt lüürilise sissejuhatusega, mis tundub ametliku dokumendi kontekstis kohatu. Kasutades kujundit vees maanduvast kivikesest ja selle tekitatud lainetest, püüab autor väljendada empaatiat nii patsientide kui ka nende tugivõrgustike vastu.
Kui kivike kukub tasasele veepinnale, tekib esmalt pritsmejälg ja seejärel üksteise järel levivad lained kuni tiigi servani. Nii on ka siis, kui raskelt haige ja peatselt surev inimene, kes ei suuda oma kannatusi enam taluda, otsustab valida vabatahtliku abistatud surma. Selle inimese otsus annab tunda nii tema lähedastele kui ka neile, kes kogu protsessi juures toetust pakuvad.
Ent lähemal vaatlusel jääb mulje, et selline poeetiline toon loob pinnast hoopis teenuse lisarahastuse taotlemiseks, sest aruandes rõhutatakse üha suuremat vajadust koolitatud arstide, apteekrite, hoolduskoordinaatorite ja VAD-teenuse korraldajate järele Lääne-Austraalia tervishoiusüsteemis.
Seaduse järgi peab inimene olema abistatud surma taotlemiseks silmitsi haigusega, mis tõenäoliselt lõpeb surmaga kuue kuu jooksul (neurodegeneratiivsete haiguste puhul aasta jooksul) ning mille põhjustatud kannatusi ei ole võimalik leevendada viisil, mida patsient ise peab talutavaks.
Kuigi pooldajad jätavad mulje, et enamik patsiente otsustab surma kasuks talumatu valu tõttu, näitab aruanne vastupidist. Valu on vaid üks põhjus; märksa sagedamini viitasid patsiendid hirmule kaotada elurõõm või iseseisvus.
Enamik patsiente – 68,3 protsenti – nimetas oma peamiseks põhjuseks selle, et nad ei saa enam osaleda tegevustes, mis teevad elu nauditavaks või neile valmistab muret võimalus, et see hetk on peagi käes. Kolmel aruandeaastal neljast on just see olnud kõige sagedasem motiiv.
Teisel ja kolmandal kohal olid põhjused “iseseisvuse kaotus või hirm selle ees” ning “väärikuse kaotus või hirm selle ees”, mõlemad 58 protsendiga. Alla poole patsientidest tõi peamise ajendina välja “ebapiisava valukontrolli või mure selle pärast”.
Aruandes on toodud pereliikmete ja meditsiinitöötajate ütlused, mis viitavad sellele, et tugivõrgustikud ei suuda sageli inimesi julgustada elu kasuks otsustama, vaid lasevad neil kalduda just varase surma poole.
Järgmine kirjeldus, mille esitas ühe patsiendi sõber, näitab, kui sageli juhivad hooldajad ja lähedased sügavas kriisis olevaid inimesi hoopis “vabatahtliku abistatud surma” poole, selle asemel et toetada neid elupoolse valiku tegemisel. Valik, mida arutati, ei olnud loomuliku surma ja meditsiinilise tapmise vahel, vaid üksildase enesetapu ja ametlikult juhitud enesetapu vahel.
Haiguse algfaasis oli mu sõber veendunud, et enesetapp on ainus mõistlik väljapääs. Suur osa meie vestlustest keerles selle ümber, kuidas veenda teda, et VAD-protsess oleks pere jaoks märksa leebem lahendus. Oli huvitav jälgida, kuidas tema suhtumine muutus, kui ta kohtus VAD-tiimiga ja pidas nendega telefonikõnesid. Algul oli ta skeptiline, seejärel soovis ise ravimit manustada ja lõpuks mõistis pärast viimast kohtumist, et kõige õigem oleks lasta see viimane samm teha hoolduskoordinaatoril ja arstidel.
Teine juhtum näitab, kuidas abistatud enesetapp paistab paljudele olevat eelistatum kui ise oma elu kallale minek:
Mu isa mõtles korduvalt enesetapule… Üksnes mõtegi sellest, mis oleks võinud juhtuda kui ta seda ise oleks proovinud, paneb värisema. Õudusi, mis kaasnevad ebaseaduslike ja improviseeritud tegutsemisviisidega, saab vältida selgete juhiste ja lihtsa ligipääsuga ametlikule protsessile. Olen tänulik, et VAD on nüüd Lääne-Austraalias olemas — mu isa lahkus rahulikult, armastava pere keskel.
Need lood kinnistavad ekslikku ettekujutust, et abistatud enesetapp on väärikas ja valutu, kuigi tegelikkus on sageli teistsugune. Näiteks Oregoni kohta avaldatud andmed näitavad, et mõnikord kulub patsiendi surmani kuni 47 tundi — see ei ole sugugi “kiire ja valutu” lahkumine, mida VAD pooldajad kipuvad lubama.
Lääne-Austraalia tunnistustes leidub ka mitmeid väljaütlemisi, mis näivad toetavat survet arstide südametunnistusevabaduse kitsendamiseks.
Ühes neist märgitakse:
Südametunnistusele tuginev keeldumine ning erakliiniku hoiak tekitavad patsientidele ja nende peredele tugevat stressi nii haiglas kui ka pärast sealt lahkumist, eriti kui inimene saadetakse elu lõppu veetma teise asutusse. See põhjustab viivitusi, mille tõttu ei jõua paljud patsiendid enam VAD-i kasutada.
Üks VAD-i kasutanud patsiendi lähedane märgib:
“… Teine takistus (VAD-i kasutamisel) on katoliku asutuste roll haiglaravi pakkumisel. Kui mu isa oleks saanud palliatiivset ravi meie kohalikus usupõhises haiglas, oleks tal olnud võimatu läbida VAD-i jaoks vajalikke eelkonsultatsioone.”
Selline rünnak südametunnistusevabaduse vastu on juba reaalsus Victoria osariigis, kus VAD-seaduse muudatus kohustab abistatud enesetapu suhtes kriitilisi arste suunama patsiendi edasi kolleegi juurde, kellel vastuväiteid ei ole. See teeb nad paratamatult kogu protsessi osaliseks.
Aruande poeetiline sissejuhatus näib püüdlusena muuta moraalselt problemaatiline praktika inimlikumaks, kuid reedab tahtmatult ühe abistatud enesetapu tuumse tõe. Kivikesest lähtuvate lainete metafoor — idee, et „keskel seisja otsus kandub lainetena läbi kogu kogukonna” — osutub täpseks, sest terveid kogukondi mõjutab järjest sügavam suhtumine, mis peab elu loomulikku lõppu vähem väärtuslikuks kui tahtlikult esile kutsutud surma.
