Peter Michaels | Lifesite
Võitlus eutanaasia vastu on hoogustunud pärast Fox Newsi paljastust, mis näitab selle sünge tööstuse tegelikku palet.
Ajakirjanik Asra Nomani kirjeldab oma uurivas artiklis globaalselt tegutsevat halastamatut süsteemi, mida ta nimetab eutanaasiatööstuseks.
„Fox Digitali uurimus näitab, et eutanaasia vastased seisavad silmitsi mitmemiljonilise ülemaailmse lobivõrgustikuga, mida võiks nimetada ‘eutanaasiatööstuseks.’ – järjest laieneva süsteemiga, mis muudab seadusi üle maailma, pakub matusebüroodele eutanaasiaga seotud teenuseid, müüb ‘enesetapukapsleid’, propageerib ‘enesetaputurismi’ ning isegi koolitab inimesi, kelle ülesanne on surejaid nende viimsel teekonnal saata,“ kirjutab Nomani.
Nomani värske essee pealkirjaga „Varjatud kahju: ülemaailmne abistatud enesetapu liikumine sihib lapsi,“ paljastab jõud, mis püüavad eutanaasiat laiendada ka alaealistele. Ta toob esile, et üle maailma on tekkimas lobivõrgustik, mis üha agressiivsemalt julgustab lapsi endalt elu võtma.
Kes need rühmitused siis täpsemalt on? „Need organisatsioonid tegutsevad kõigil mandritel, kuid peamiselt Läänes, kus sündimus on niigi murettekitavalt madal,“ kirjutab Nomani. „Euroopas on neid 41, Põhja-Ameerikas 31 – neist 25 Ameerika Ühendriikides, neli Kanadas ja kaks Mehhikos; Okeaanias 13, valdavalt Austraalias ja üks Uus-Meremaal; Aasias viis, Aafrikas kaks ning Lõuna-Ameerikas kolm.“
Nomani meenutab, et praegu on eutanaasia seaduslik Austraalias, Belgias, Kanadas, Kolumbias, Luksemburgis, Hollandis, Uus-Meremaal, Hispaanias ning üheteistkümnes USA osariigis. „Ent kolm riiki – Holland, Belgia ja Kolumbia – on astunud veelgi kaugemale, lubades arstide abiga surra ka nn “küpsetel alaealistel”,“ lisab ta.
Tegu on äärmiselt murettekitava arenguga. See näitab, kui kiiresti on ühiskondlikud piirid nihkumas – kui enesetappu esitletakse lahendusena mitte ainult vanuritele, vaid ka lastele.
See haakub ka teiste tänapäeva suundumustega – näiteks sellega, kuidas lastele sisendatakse, et nad võivad olla teist sugu, kui nad tegelikult on.
Kui ühiskond pöördub süütute vastu, on see märk tõsisest moraalsest kriisist. Nagu Nomani märgib, propageerib Ameerika Noorte Õiguste Ühing praegu ideed, et alla 18-aastased „küpsed alaealised“ võiksid kasutada arstide abi enesetapu sooritamiseks. Ka Briti Columbia humanistlik ühendus on teinud ettepaneku lubada Kanadas alaealistel oma elu lõpetada.
Tegelikkuses pole enesetapus midagi „väärikat“. Inimesel ei ole õigust otsustada oma elu lõpu üle. Elu on midagi enamat kui isiklik valik – see on väärtus, mida ei saa ise määrata ega lõpetada. Kuid ajastul, kus usk ja moraalsed tõekspidamised on taandumas, pole üllatav, et see tõde kõrvale lükatakse ning selle tagajärjed hakkavad nüüd valusalt ilmnema.
Nomani kirjutab, et Torontos tegutsev organisatsioon Dying with Dignity Canada kulutas 2024. aastal ligikaudu kolm miljardit dollarit, millest 803 555 läks reklaami ja enesetapu propageerimisele. Organisatsioon väidab, et on „ebaaus“ keelata nn „küpsetel alaealistel“ ligipääs „meditsiinilisele abile elu lõpetamisel“.
Eutanaasiatööstuse laienemine meenutab paljuski teisi vasakpoolseid liikumisi. Kui kunagi räägiti abordist kui viimasest ja harva kasutatavast võimalusest, siis tänaseks on sellest saanud tavaline ja tihti lihtsalt mugavusotsus. Sama muster kordus ka samasooliste abielu puhul – alguses paluti vaid sallivust, nüüd nõutakse täielikku heakskiitu. Nii nagu eelnevad, ei jää ka eutanaasialiikumine paigale – see otsib pidevalt uusi piire ja uusi „kliente“.
Nomani uuring kinnitab, et eutanaasia tööstus kasvab üle kogu maailma. „2023. aastal suri umbes 15 000 kanadalast läbi ‘meditsiinilise abiga elu lõpetamise’, mis on umbes iga 20. surm riigis, 16% rohkem kui 2022. aastal, muutes abistatud enesetapu viiendaks surmapõhjuseks,“ kirjutab ta.
Ta toob välja, et Holland annab ülevaate sellele, mis võib tulevikus oodata. Alates 2002. aastast kehtivad seal seadused, mis võimaldavad arstidel lõpetada laste elu juba üheaastaselt, sealhulgas vastsündinutel, kellel on „talumatud valud, millel pole paranemisvõimalust“. 2024. aastaks moodustas eutanaasia 9 958 surma, ehk 5,8% kogu riigi surmadest.
Nomani meenutab, et Belgia oli 2014. aastal teine riik maailmas, kus lubati alaealiste eutanaasia, tingimusel et vanemad andsid selleks nõusoleku. Belgia Föderaalse Eutanaasia Ülevaatamise ja Hinnangukomisjoni andmetel on 2014. ja 2024. aasta vahel taotlenud eutanaasiat kuus noort. Eelmisel aastal esitas taotluse üks noor inimene.
Kurjus ei maga. Ta töötab ööpäevaringselt, seitse päeva nädalas, et viia inimesi kannatusse ja lõpliku hukatusse. Eutanaasiatööstuse laienemine on märk, et see suundumus muutub üha ohtlikumaks, kuid samas viitab sellele, et tema mõju hakkab kahanema. Meie kõigi ülesanne on seista vastu ja tagada, et abistatud enesetapp lõpetatakse lõplikult.
Eestis on eutanaasia teema samuti päevakorras. President Alar Karis kiitis hiljuti heaks seaduse, mis võimaldab alates 2027. aastast kõigil täisealistel ja otsustusvõimelistel inimestel koostada tervise infosüsteemis elulõpu tahteavalduse. Selle kaudu saab igaüks eelnevalt määrata, milliseid ravimeetmeid ta ei soovi, kui peaks kaotama otsustusvõime. Erinevalt eutanaasiast või abistatud enesetapust puudutab see esialgu vaid otsust loobuda teatud meditsiinilistest sekkumistest, näiteks elustamisest, kunstlikust hingamisest või keemiaravist.
Vaata pikemalt Panoptikumist:
