Peeter Proos | Vanglaplaneet
Teisipäeval võtsid Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) liikmesriigid vastu rahvusvahelise „pandeemialepingu“, ilma et ükski riik sellele ametlikult vastu oleks olnud. Lepingu poolt hääletas 124 riiki, 11 jäi erapooletuks. WHO nimetas seda „ajalooliseks pandeemialepinguks“, mille eesmärk on muuta maailm võrdsemaks ja paremini kaitstuks tulevaste pandeemiate eest. Tegelikkuses kohustab leping liikmesriike järgima ühtset, WHO juhitud tegevusplaani pandeemiate ajal, sisuliselt kehtestades ülemaailmse meditsiinilise kontrollisüsteemi.
Kuigi dokumendi leheküljel 5 kinnitatakse riikide suveräänsuse põhimõtet, sätestatakse seal ka ÜRO „Ühe tervise“ (One Health) lähenemine, mille kohaselt alluvad kõik planeedi elusolendid globaalse meditsiinilise järelevalve alla.
„Lepingupooled edendavad „Ühe tervise“ lähenemist pandeemiate ennetamisel, valmisolekuks ja neile reageerimisel, tunnistades, et inimeste tervis on tihedalt seotud loomade ja keskkonna tervisega. See lähenemine peab olema järjepidev, integreeritud, koordineeritud ja koostöine kõigi asjakohaste organisatsioonide, sektorite ja osapoolte vahel, vastavalt riiklikele ja/või siseriiklikele seadustele, kohaldatavale rahvusvahelisele õigusele ning riiklikele oludele,“ seisab lepingus leheküljel 11.
WHO emaorganisatsioon ÜRO taotleb avalikult globaalse valitsuse loomist kõigis eluvaldkondades läbi nn „ülemaailmse ümberkujundamise“. Teisipäeval allkirjastatud pandeemialeping annab sellele globalistlikule organisatsioonile võimaluse haarata järgmise pandeemia ajal suurem võim.
Läbi kogu dokumendi mainitakse vaktsineerimist 12 korral, keskendudes eeskätt vajadusele suurendada vaktsineerimist järgmise pandeemia ajal.
Iga riik peab järk-järgult tugevdama meetmeid ja suutlikkust pandeemiate „ennetamiseks“ – sealhulgas tõhustama toimivaid rutiinseid immuniseerimisprogramme, eriti suurendades ja/või säilitades kõrget vaktsineerimismäära ning korraldades vajadusel täiendavaid vaktsineerimisi, et vähendada rahvatervise riske ja ennetada puhanguid. Samuti tuleks suurendada avalikkuse teadlikkust vaktsineerimise olulisusest ning tugevdada tarneahelaid ja immuniseerimissüsteeme, seisab dokumendis leheküljel 10.
„Iga lepingupool peab vastavalt oma riiklikele oludele ja seadustele ning võttes arvesse asjakohaseid riiklikke ja rahvusvahelisi eetikanõudeid ja juhiseid, soodustama rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukordade, sealhulgas pandeemiate ajal, hästi kavandatud ja teostatud kliiniliste uuringute läbiviimist oma jurisdiktsioonis. See hõlmab muu hulgas: (i) esinduslike katserühmade edendamist; (ii) vajadusel pandeemiaga seotud vaktsiinide, ravimite ja diagnostikavahendite jagamist, et neid kasutada võrdlusvahenditena kliinilistes uuringutes,“ seisab lepingus leheküljel 15.
Huvitaval kombel märgitakse dokumendis, et WHO sekretariaat ega peadirektor ei saa selle lepingu alusel õigust sekkuda riikide seadustesse ega anda neile käske, näiteks sundvaktsineerimise kehtestamiseks. Tegemist on väga konkreetse piiranguga, kuna see puudutab vaid WHO ametnikke ning dokument ei püüa otseselt muuta riiklikke seadusi, vaid kehtestada ülemaailmset meditsiinilist kontrolli.
„Mitte midagi WHO pandeemialepingus ei tohi tõlgendada nii, et see annaks Maailma Terviseorganisatsiooni sekretariaadile, sealhulgas WHO peadirektorile, õiguse suunata, käsutada, muuta või muul moel ette kirjutada ühegi lepingupoole riiklikku ja/või siseriiklikku seadust või poliitikat, ega kehtestada kohustust võtta konkreetseid meetmeid, nagu reisikeeldude või -lubade kehtestamine, vaktsineerimiskohustused, ravi- või diagnostikameetmete rakendamine või liikumispiirangud,“ seisab dokumendis leheküljel 28.
Nagu võib arvata, põhjustavad uued pandeemiaga seotud vaktsiinid tõenäoliselt palju vaidlusi. Seetõttu rõhutab leping ühe olulise põhimõttena järgmist: „Oluline on usalduse loomine ja teabe õigeaegne jagamine, et ennetada valeinfo, eksitava info ja stigmatiseerimise levikut,“ seisab dokumendis leheküljel 6.
Pandeemialepingul on ka veel lisa, mis on alles koostamisel ning just seal täpsustatakse, kuidas kogu süsteem tegelikkuses tööle hakkab. Lisa loodetakse vastu võtta aasta pärast toimuval Maailma Terviseassambleel. Pärast seda peavad liikmesriikide parlamendid lepingu ratifitseerima.
„Kui WHO on lisa vastu võtnud, jõuab see ka meie riigikokku ning lõpliku otsuse, kas sellega liituda või mitte, langetab juba riigikogu. Tegemist on pika protsessiga, kuid see ei too Eestile kaasa rahalisi kohustusi ega sunni meid millekski – kogu koostöö põhineb vabatahtlikkusel,“ rõhutas Sotsiaalminister Karmen Joller.
„Millegipärast arvatakse, et see lepe meid orjastab või sunnib. See ei ole nii!“ kinnitas Joller.
Sotsiaalminister selgitas, et kui parlament on leppele oma heakskiidu andnud, hakkab see kehtima juhul, kui puhkeb uus pandeemia — olgu see siis olemasoleva viiruse tugevalt muteerunud vorm või täiesti uus viirus. „Oluline on, et sellisel juhul liiguks info kiiresti riikide vahel,“ märkis ta.
„See on tohutult suveräänne ja selle eesmärk on luua hea koostöö, praktika ja head tavad. Täpselt nii, et riigid ei oleks küüned enda poole, vaid me lepime kokku, et me oleme sõbrad ja ühiselt jagame neid ressursse, mis meil on,“ selgitas Joller.
