Peeter Proos
Vanglaplaneet
12. detsember 2012
Kõikide võimaluste maal Ameerikas populaarne, riiklikult rahastatud sõjaväge ülistav toetuskampaania, jõuab tasapisi ka meie väikesesse Eestisse.
Sarnaselt sellistele artistidele nagu Kid Rock, 3 Doors Down, Darby Ledbetter, Gaddis Sisters jt, kes koostöös Ameerika rahvuskaartiga (National Guard of the United States) on üllitanud mitmeid sõdurite toetuseks mõeldud muusikavideoid, on nüüd ka meie oma Kaitseministeerium rahastanud Uku Suviste projekti ning välja tulnud analoogse klipiga „Võitmatu“.
Muidugi ei ole vaprate sõdurpoiste toetamises midagi halba, kuid toetamisel ja toetamisel on ka vahe. Küsimus on selles, kuidas ja mis otstarbeks Eesti riik oma kaitseväge kasutab. Selliste klippide eesmärgiks on luua sõdurist kuvand kui kaitsjast, kelleta turvaline igapäevaelu oleks mõeldamatu.
Peab jällegi tulema tagasi küsimuse juurde, mille eest valitsus meid siis nii hirmsasti kaitsta soovib? Terrorismi ja al-Qaeda eest? Kas selle Al Qaeda, mille loomisega Jimmy Carteri riikliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski 1998. aastal intervjuus ajakirjale Le Nouvel Observateur hooples? Kui temalt küsiti, kas ta ei kahetse 1980. aasta sündmusid, kõlas Brzezinskilt vastus: „Kahetsen mida? See salajane operatsioon oli suurepärane idee. Tänu sellele tõmmati venelased afgaanide lõksu ja teie tahate et ma seda kahetseks?“
Kas selle Al-Qaeda eest, kelle peaideoloog Anwar Al-Awlaki kutsuti peale 11. septembri New Yorgis sündmusi lõunale Pentagoni, koos kõrgete Ameerika sõjaväeametnikega. Või siis selle Al-Qaeda, kes aitas USA-l Liibüa liidrit Muammar Gaddafit kukutada?
Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni üks koostajatest Benjamin Franklin, on lausunud tabavad sõnad: „Need, kes annavad käest esmase vabaduse, saavutamaks ajutist turvalisust, pole väärt ei vabadust ega turvalisust“.
Usun, et iga inimene kes natukenegi ajalugu tunneb mõistab täpselt, mida see lause tähendab. Valitsus ei suuda inimesi kõikide ohtude eest kaitsta ning see ei olegi valitsuse eesmärk. Pigem tuuakse turvalisuse kaitsmist ettekäändeks, et kehtestada autoritaarset režiimi ning diktatuuri. Ning türannia tuleb Sinu ukse taha alati mundris.
Eesti riik võiks meie sõdureid toetada lihtsa otsusega – nad missioonidelt tagasi tuua ning neid enam mitte sinna saata. See on võõras sõda, see ei puutu meisse. Miks peavad Eesti poisid seal kaugel radioaktiivsel pinnasel oma eludega riskima?
Muidugi oleks Eesti vägede koju toomise otsus igati ebaloogiline samm globaalse finants- ja võimueliidi marionettidelt ning ega meie poliitikutel ei ole ka erilist võimu NATO sõjalis-tööstuslik kompleksile kuuluvat inimressurssi (Eesti kaitseväge) liigutada.
Ei jäägi muud üle kui tuleb rahvale Orwelliliku vägede toetus kampaaniat pähe määrida, et tõestada kui väga Toompeal lihtrahva ennastsalgavat panust riigi turvalisse tulevikku hinnatakse.
