Sean Miller | Infowars
Kuigi avalikkuse tähelepanu on viimasel ajal koondunud Iraani tuumaprogrammile ning niinimetatud Suur-Iisraeli projekti käsitlevale sionistlikule agendale, püsib maailma sündmuste suure mõjutajana varjus ka USA Föderaalreservi kujundatud petrodollaril põhinev maailmakord. Samal ajal, kui võimalik sõjaline konflikt Iraaniga ähvardab kõigutada senist globaalset süsteemi, mis tugineb energiakaubandusele USA dollarites, on Araabia Ühendemiraadid otsustanud lahkuda naftat eksportivate riikide organisatsioonist OPEC. Yahoo Finance märkis, et see samm võib tugevdada dollari ülemvõimu, samas kui World Alternative Media hinnangul annab see Emiraatidele suurema paindlikkuse dollari rolli vähendamiseks rahvusvahelises kaubanduses.
USA rahandusministeerium kaalub valuutavahetusmehhanismi loomist Araabia Ühendemiraatidega, et takistada neil tulevikus energiakaubandust Hiina jüaanis arveldama. Avalikkusele esitatakse seda sammu usalduse suurendamise meetmena, mitte finantsabina. Rahandusminister Scott Bessent kinnitas vastava võimaluse olemasolu 22. aprillil toimunud senati kuulamisel.
„…nafta müük maailmaturul toimub petrodollari süsteemi kohaselt USA dollarites, mis on peamine põhjus, miks enamik Pärsia lahe riike on aastakümneid sidunud oma valuuta dollari külge. Kui Araabia Ühendemiraadid lahkuvad samal ajal maailma peamisest naftahindu kujundavast kartellist ning vihjavad võimalusele arveldada naftatehinguid tehes Hiina jüaanis, on USA rahandusministeeriumil nii diplomaatiline kui ka majanduslik põhjus pakkuda oma pikaajalisele liitlasele vajalikku valuutavahetusmehhanismi,“ kirjutas Yahoo Finance teisipäeval. „See viitab ka võimalikule võimutasakaalu nihkele Pärsia lahe riikide seas, kus juhtroll liigub Saudi Araabialt Araabia Ühendemiraatidele. Selline areng võib muuta Emiraadid piirkonna peamiseks finantskeskuseks ning samal ajal aidata kindlustada USA dollari domineeriv positsioon rahvusvaheliste tehingute valuutana ka järgnevateks aastakümneteks.“
Eeldatakse, et Araabia Ühendemiraatide eeskuju OPECist lahkumisel võivad lähiajal järgida ka teised riigid.
„Araabia Ühendemiraadid ei sõltu enam täielikult nafta- ja gaasitööstusest ning riigi majandus on laialdaselt investeerinud üle kogu maailma. OPEC on sisuliselt pidurdanud globaalset tootlikkust ning meie huvides on, et maailma majandus toimiks võimalikult tõhusalt. Lisaks langeb organisatsiooni kehtestatud piirangute rakendamise suurim koormus just Emiraatidele,“ ütles teisipäeval telekanalile RT endine Araabia Ühendemiraatide diplomaat ÜRO ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni juures Obaid Ahmed Al Zaabi. „Tõenäoliselt on nii, et mida rohkem riike kokkulepetest eemaldub, seda kulukamaks muutub tootmispiirangute säilitamine. Kui Emiraadid otsustavad piiranguid enam mitte järgida, kaob ka Kuveidil ja teistel riikidel motivatsioon oma tootmist vähendada.“
Kuigi Araabia Ühendemiraadid ning teised Pärsia lahe riigid, nagu Saudi Araabia ja Katar, on Ameerika Ühendriikide liitlased, teeb Teheran tihedat koostööd ka Moskvaga. Washington näib astuvat samme, et mitte kaotada oma araabia partnereid, kelle positsioon on Iraani võimaliku sõjalise konflikti tõttu muutunud ebakindlamaks. Naftat tootvate liitlaste kaotus võiks omakorda seada ohtu USA dollari süsteemi. Ajakriitilisust lisab asjaolu, et Ameerika Ühendriigid on praegu sisuliselt maksejõuetuse piiril.
USA dollar on oma ülemaailmse domineerimise perioodil läbinud mitu olulist muutust, alustades eraomandis oleva föderaalreservi süsteemi loomisest 1913. aastal. Tegemist on institutsiooniga, mis emiteerib Föderaalreservi pangatähti ehk dollareid. Need on seotud USA rahandusministeeriumi võlakirjadega, mille tagasimaksmiseks emiteeritakse uusi dollareid.
Oluline on mõista, et võlakirjad on olemuselt laenuinstrumendid, kuna nende emiteerimine tekitab kohustuse, mis tuleb lunastustähtaja saabudes tagasi maksta.
Aastatel 1913 kuni 1971 oli USA dollar küll endiselt seotud kullaga, kuid toimis juba võlapõhise rahana. Süsteem tugines föderaalsele tulumaksule, mille kaudu suunati jõukust kodanikelt, kes kandsid võlgniku rolli, erapanga rollis tegutsevale keskpangale kui laenuandjale. Samal ajal rahastati selle mehhanismi kaudu ka Ameerika Ühendriikide sõjalist rolli maailmasõdades ning hilisemates konfliktides.
USA dollar kinnistas oma rolli maailma reservvaluutana 1944. aastal Bretton Woodsi kokkuleppega. Pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid 1971. aastal kullastandardist loobusid, kujunes dollari väärtuse aluseks uus seos, mida tuntakse petrodollarina. Tegemist on võlapõhise fiat-rahaga, mille reservvaluuta staatus tugineb Ameerika kontrollile rahvusvaheliste energiaturgude üle.
Selline rahvusvaheline rahandussüsteem muudab USA riigivõlakirjade ostmise välisriikidele kasulikuks, kuna võlakirjade omanikena saavad nad tagasi dollareid, mida on võimalik kasutada rahvusvahelises energiakaubanduses. See annab Ameerika Ühendriikidele võimaluse kanda märkimisväärne osa rahapakkumise suurendamisest tulenevast inflatsioonisurvest üle teistele riikidele.
Kuigi inflatsioon toimib varjatud maksuna neile, kes hoiavad varasid dollarites, on rahapakkumise suurendamine vältimatu, et toetada süsteemi, mis tugineb sõjalisele jõule ja mille eesmärk on hoida rahvusvaheline energiakaubandus valdavalt USA dollari keskne.
Mitmed näited viitavad tõsiasjale, et sõjad teenivad eelkõige suurpankurite huve.
Bank of England aitas realiseerida natside poolt röövitud kulda, et rahastada Saksamaa sõjategevust Poola vastu ning kaudselt ka Suurbritannia enda vastu.
Saddam Husseini juhitud Iraak kaalus enne 11. septembri rünnakuid, mida kasutati ettekäändena sõjaliseks sekkumiseks Lähis-Idas, oma kullaga tagatud valuuta loomist.
Muammar Gaddafi kavandas kullaga tagatud Liibüa valuuta loomist, enne kui USA toetatud džihadistid ta tapsid.
Nicolás Maduro juhtimisel loobus Venezuela nafta müügist USA dollarites enne seda, kui ta USA erivägede poolt kinni võeti.
Venemaa on survestanud BRICSi riike loobuma USA dollari kasutamisest rahvusvahelises energiakaubanduses. Samal ajal puhkes sõda Ukrainas, mille eelduseks peetakse 2014. aasta Kiievi riigipööret, mida on seostatud USA toetusega.
Seega võib petrodollari, USA välismaiste sõjaliste operatsioonide ja Föderaalreservi vahelist seost käsitleda suletud ringina, kus iga osa sõltub teistest, et süsteem saaks toimida.
Mises Institute on selgitanud selle rahasüsteemi toimimist, mille tulemusel rikastuvad keskpankurid USA kodanike arvelt läbi inflatsiooni, maksustamise ja pidevate sõjaliste konfliktide.
Canterbury Consulting kirjeldas petrodollari kujunemist oma analüüsis, käsitledes Föderaalreservi võlapõhise fiat-raha süsteemi esiletõusu:
Enne ja pärast Teist maailmasõda oli Ameerika Ühendriigid maailma suurim naftatootja. Naftatootmist ja jaotust kontrollisid niinimetatud „seitse õde“: Exxon, Mobil, Texaco, Chevron, Gulf Oil, Royal Dutch Shell ja Anglo-Iranian ehk British Petroleum. Neist viis olid Ameerika ettevõtted ja kaks Suurbritannia omad, mis tagas, et enamik naftatehinguid toimus USA dollarites, samas kui teise olulise valuutana kasutati Briti naela.
1950. aastatel avastati Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas ulatuslikud naftavarud, mis kasvatasid märkimisväärselt maailma naftatootmist. Kümnendi lõpuks viis tootmise järsk suurenemine ülepakkumiseni ja naftahindade languseni. Kodumaiste tootjate kaitsmiseks kehtestasid Ameerika Ühendriigid kohustusliku naftaimpordi programmi, millega seati sisse impordikvoodid. Vastusena sellele asutasid Saudi Araabia, Iraan, Iraak, Venezuela ja Kuveit 1960. aastal naftat eksportivate riikide organisatsiooni OPEC, mis tähistas olulist muutust jõuvahekordades üleilmsel naftaturul.
1970. aastate alguseks oli OPEC saavutanud märkimisväärse mõju naftahindade kujundamisel. 1973. aastal kehtestas organisatsioon Ameerika Ühendriikide vastu naftaembargo vastusena USA toetusele Iisraelile Jom Kippuri sõja ajal. Embargo tõi kaasa tõsise kütusepuuduse ja hinnatõusu Ameerika Ühendriikides, mille tulemusel tekkisid tanklates pikad järjekorrad. Kuigi kriis raputas USA majandust, teenisid Lähis-Ida naftariigid sellest märkimisväärset kasu, kogudes suuri summasid USA dollareid, mida hakati nimetama petrodollariteks.
Embargo lõpetati 1974. aastal, kuid naftahinnad püsisid ka pärast seda kõrgel tasemel. Hinnatõusu taga oli muu hulgas USA dollari odavnemine pärast kullastandardist loobumist. Samal aastal sõlmisid Ameerika Ühendriigid ja Saudi Araabia majanduskoostöö lepingu, mille eesmärk oli tugevdada poliitilisi sidemeid, toetada Saudi Araabia industrialiseerimist ning suunata petrodollarid tagasi USA majandusse.
Kokkuleppe kohaselt lubasid Ameerika Ühendriigid toetada Saudi Araabia arengueesmärke, pakkudes oskusteavet sellistes võtmevaldkondades nagu põllumajandus, teadus ja tehnoloogia. Vastutasuks nõustus Saudi Araabia suunama oma petrodollarid tagasi USA majandusse, ostes Ameerika kaupu ja teenuseid, tehes investeeringuid ning rahastades arendusprojekte. Nii kujunes välja majanduslik vastastikune sõltuvus, mis tugevdas kahe riigi poliitilisi sidemeid ning aitas stabiliseerida USA majandust ja valuutat üleminekul Bretton Woodsi süsteemist.
Selle kokkuleppe tulemusel kujunes Saudi Araabiast 1970. ja 1980. aastatel üks olulisemaid USA riigivõlakirjade hoidjaid. Petrodollarite suunamine tagasi USA majandusse aitas säilitada Ameerika majanduslikku ülekaalu, kuna tagas jätkuva nõudluse USA dollari järele ka pärast kullastandardist loobumist. Petrodollari süsteem kinnistas sel viisil dollari rolli maailma peamise reservvaluutana ning toetas rahvusvahelist naftakaubandust.
