Daniel C. Green | The Eagle Eye
Maailma Majandusfoorum ja sellega seotud globaalsed kohtumispaigad on saanud keskseteks platvormideks, kus arutatakse inimkonna tulevikku kiirete tehnoloogiliste muutuste ajastul. Nende arutelude tuum ei piirdu automatiseerimise, finantsuuenduste ega teadusliku huvi küsimustega. Üha selgemalt joonistub välja visioon, mis käsitleb inimese süstemaatilist lõimimist digitaalsete ja algoritmiliste süsteemidega. Tegemist on arengusuunaga, mis tõstatab sügavaid eetilisi, vaimseid ja ka maailmalõpu mõõdet puudutavaid küsimusi.
Seda nähtust võib nimetada tehisintellekti kaudu inimese ületamiseks.
Yuval Noah Harari, kes on Maailma Majandusfoorumi üritustel sage esineja ja mitme menuraamatu autor, sealhulgas teose Homo Deus, on selle teema käsitlemisel olnud erakordselt otsekohene. 2020. aastal Davosis peetud ettekandes hoiatas ta:
„Kui sul on piisavalt teadmisi bioloogiast ning piisavalt arvutusvõimsust ja andmeid, on võimalik häkkida minu keha, minu aju ja minu elu ning mõista mind paremini, kui ma ise ennast mõistan. Me ei ole enam salapärased hinged. Me oleme nüüd tehnoloogiliselt lahtimurtavad olendid.“
Harari rõhutab, et tehisintellekti, biotehnoloogia ja andmeanalüüsi kiire areng võimaldab inimese otsuseid ja käitumist mõista ning enneolematu sügavusega mõjutada. Sellise mõju tagajärjed ei piirdu tema sõnul mugavuse või tõhususe kasvuga, vaid seavad otseselt küsimärgi alla inimese autonoomia enda. Veebiväljaanne Sociable.co märgib Harari seisukohti analüüsides, et need tehnoloogilised arengusuunad annavad nii suurkorporatsioonidele kui ka riiklikele struktuuridele võimaluse inimkäitumist ette ennustada ja suunata viisil, mida veel hiljuti peeti mõeldamatuks.
Need ideed ei piirdu pelgalt teoreetiliste aruteludega. Klaus Schwab, Maailma Majandusfoorumi asutaja, on kirjeldanud praegust ajajärku kui „intelligentset ajastut“, kus füüsiline, digitaalne ja bioloogiline maailm üha enam kokku sulavad. Schwabi hinnangul peavad ka üleilmse valitsemise struktuurid nende tehnoloogiliste muutustega kohanema. See annab selge signaali, et inimese ja tehnoloogia lõimimine ei ole marginaalne või äärmuslik idee, vaid kuulub rahvusvahelise poliitikakujundamise kesksete arutelude hulka.
Praegu Davosis toimuval Maailma Majandusfoorumil kõlav retoorika kinnitab selgelt just seda süsteemset arengusuunda, mille eest käesolev käsitlus hoiatab. Tehisintellekt ei ole enam spekulatiivne tulevikuteema, vaid globaalset valitsemist ja majanduse ümberkujundamist kandav tugisammas. Foorumi mõjukad tegelased, nende seas investeerimisgigandi BlackRocki juht Larry Fink, tunnistavad avalikult, et senine kapitalism peab tehisintellekti tekitatud ebavõrdsusega toimetulekuks muutuma. Fink hoiatab, et ilma põhimõtteliste reformideta süveneb varanduse ja võimu koondumine kitsasse tehnokraatlikku eliidi kätte. Ta möönab ka, et tehisintellekti loodav jõukus koondub üha enam väheste, sealhulgas Davosis kogunevate otsustajate kätte, samal ajal kui laiem ühiskond jääb pealtvaatajaks. Samal ajal esitavad suurkorporatsioonide juhid tehisintellekti kui uut üldotstarbelist tehnoloogiat, mis lubab tootlikkuse hüppelist kasvu, jättes tahaplaanile või hägustades selle tegelikud sotsiaalsed kulud ja vapustused.
See heatahtliku ümberkujundamise narratiiv varjab aga märksa karmimat tegelikkust. Tehisintellekti taristu, alates andmevõrkudest ja arvutusvõimsusest kuni üleilmsete valitsemisraamistikeni, põimitakse samm-sammult ühiskonna alusstruktuuridesse ilma sisulise demokraatliku arutelu, nõusoleku või vastutusmehhanismideta. Maailma Majandusfoorumi aruteludes ei keskenduta niivõrd inimese heaolule, vaid sellele, kuidas säilitada majanduste konkurentsivõime maailmas, kus jõukus ja otsustusvõime sõltuvad üha enam algoritmilisest kontrollist inimkäitumise ja ühiskondlike protsesside üle. Kuigi Davosi lavadel räägitakse kaasavast kasvust ja oskuste ümberõppest, tunnistab tegelik alatoon, et suured rahvahulgad on selleks üleminekuks struktuurselt ette valmistamata, praktiliselt kõrvale jäetud või majanduslikult üleliigseks muutumas. Tegemist ei ole abstraktse mõtteharjutusega, vaid eliidi kujundatud tegevuskavaga, mis juhib inimest samm-sammult digisüsteemidesse, kus esikohal ei ole inimese iseseisvus ega väärikus, vaid tema käitumise juhtimine ja tõhususe maksimeerimine.
Harari ja Schwabi kõrval tegutseb laiem mõtlejate, futuristide ja tehnoloogiaarendajate ring, kes toetab avalikult inimese tehnoloogilist täiustamist. Oxfordi ülikooli filosoof Nick Bostrom, kes on Maailma Transhumanistliku Assotsiatsiooni asutaja, on käsitlenud stsenaariume, mis hõlmavad üliintellekti ja inimteadvuse digitaalsesse keskkonda ülekandmist. Teadlased nagu Anders Sandberg ja Mark Gasson peavad inimese võimendamist, ajuliideseid ja tehisintellektiga lõimimist inimarengu loomulikuks jätkuks. Samal ajal näitab Silicon Valley juhtfiguuride, sealhulgas Ray Kurzweili, Peter Thieli, Elon Muski ja Sam Altmani rahaline ja tehnoloogiline panus, et tegemist ei ole üksnes teoreetiliste ideedega. Investeeringud ajuliidestesse, eluea pikendamisse ja tehisintellekti arendamisse viitavad selgele soovile viia need visioonid praktilisse ellu.
Ei ole kahtlustki, et tulevikus toimub inimestevaheline suhtlus inimese otsese ühendamise kaudu tehislikku pilve, mis avaldub füüsilise reaalsusena ja mida juhivad keerukad tehisintellekti süsteemid.
Teoloogilisest vaatepunktist on sellised arengusuunad äärmiselt murettekitavad. Kristliku arusaama kohaselt on inimene loodud Jumala näo järgi ning tema eksisteerimisele on Looja poolt seatud kindlad piirid. Iga katse inimest tehnoloogilise sekkumise kaudu ümber määratleda ja neist piiridest mööda hiilida tähendab sisuliselt vastuhakku Jumala loodud korrale.
Esimese Moosese raamatu kuuendas peatükis kirjeldatud lugu piiride ületamisest ja keelatud teadmiste omandamisest pakub siin ajaloolise mustri. Inimesed püüdsid tõusta lubamatute vahendite abil kõrgemale, olles juhitud saatanlikest jõududest, ning see viis laialdase rikutuse ja vältimatu kohtumõistmiseni. Tänapäevased transhumanistlikud algatused kordavad sama mustrit uues kuues. Tegemist ei ole uue programmiga, vaid vana agenda ümberpakendamisega. Lubatakse jõudu, pikaealisust ja inimvõimete ületamist, kuid hinnaks on lojaalsuse kaotus Jumalale ja truuduse murdmine loodud korra suhtes.
Mure ei ole üksnes filosoofiline. Üleilmsed institutsioonid, valitsused ja suurkorporatsioonid rajavad juba praegu süsteeme, mis seovad inimese identiteedi, käitumise ja ühiskondliku rolli otseselt tehnoloogiaga. Digitaalsed isikutunnistused, algoritmiline valitsemine, biomeetriline jälgimine ja tehisintellekti vahendatud otsustamine moodustavad ühiskonnakorralduse vundamendi, kus inimese iseseisvust saab üha enam suunata ja piirata temast endast sõltumatute süsteemide kaudu. Inimeste ühendamine digitaalsete süsteemidega ei ole ulme, vaid teadlikult kujundatav suund valitsemises, tehnoloogias ja rahanduses, mis jõuab paratamatult ka igapäevaellu.
Vaimsest vaatenurgast sobituvad need arengud kokku Piibli õpetusega saatanlikust mõjust. Pühakiri hoiatab korduvalt, et kurjus tegutseb pettuse, süsteemide ja ühiskondlike võimustruktuuride kaudu ning varjatult ka rituaalide kaudu. Valeuskumused, ebajumalakummardamine ja valitsemissüsteemid ei ole kunagi olnud vaimselt neutraalsed, vaid kannavad endas alati ka sügavamaid vaimseid tagajärgi.
Üha rohkem inimesi on hakanud märkama satanismi ilminguid meie maailmas, kõigis eluvaldkondades ja erinevatel tasanditel. Osa sellest tuleneb demoonilisest mõjust, mida kasutatakse teadlikult relvana nende poolt, kes inimesi allutavad. Osa väljendub otsesemalt saatanlikes rituaalides, mis muutuvad avalikkusele üha nähtavamaks ja äratuntavamaks.
Isegi kui hinge reaalne üleslaadimine, mida need transhumanistlikud globalistid peavad oma lõppeesmärgiks, osutub võimatuks, on juba katse ise inimese teadvuse, identiteedi ja käitumise sidumiseks tehislike süsteemidega sügavalt Jumala vaenulik tegu. Milline saab olema selle ettevõtmise tegelik edu, on veel teadmata, kuid seni saavutatu on ületanud piiri, mida enamik pidas veel hiljuti täiesti võimatuks, justkui oleks tegu millegi seletamatult üleloomulikuga.
Esitades neid tehnoloogiaid inimvõimete ületamise teena, asetab transhumanism inimese iseenda jumalaks. See on täpselt seesama patt, mida kirjeldab Esimese Moosese raamatu kuuenda peatüki lugu. Oma olemuselt on tegemist saatanliku strateegiaga, mille eesmärk on Jumala loodud korra õõnestamine, inimese võimuiha ärakasutamine ning selliste süsteemide rajamine, mis suunavad ja manipuleerivad inimkäitumist, esinedes samal ajal progressi ja edasiminekuna.
Kokkuvõtteks ei ole inimese ja tehisintellekti ning digitaalsete süsteemide lõimimine pelgalt akadeemiline vaidlus. Tegemist on reaalselt kujuneva arenguga, mis on nähtav nii Maailma Majandusfoorumi programmides, poliitilistes aruteludes kui ka üleilmsetes tehnoloogiatrendides. Kristlikust vaatepunktist kujutab see endast nii moraalset kui vaimset kriisi, rünnakut inimese väärikuse, iseseisvuse ja jumaliku korra vastu. Selle mõistmine ei ole hirmutamine, vaid kainelt eristav hoiak, mis tugineb Pühakirjale, ajaloole ja globaalse tehnokraatliku võimu selgelt jälgitavale arengusuunale.
