Heidi Klessig, M.D. | Lifesite
Hiljutises pressiteates ütles USA tervishoiu- ja sotsiaalteenuste minister Robert F. Kennedy juunior: „Meie uurimistulemused näitavad, et haiglad lubasid elundite eemaldamise protsessi alustada veel elus olevate patsientide peal – ja see on õõvastav. Elundisiirdamiste korraldamise eest vastutavad organisatsioonid tuleb võtta vastutusele. Kogu süsteem vajab põhjalikku ümberkorraldamist, et iga potentsiaalse doonori elu koheldaks väärikuse ja pühadusega, mida see väärib.”
See avaldus tuli vahetult pärast New York Timesi artiklit, mis tõi esile mitu juhtumit, kus elundidoonorid ei olnud tegelikult surnud. Artiklis keskenduti elundidoonorluse praktikale, mida tuntakse kui „annetamine pärast vereringe seiskumist” ehk DCD (donation after circulatory death). DCD-doonorid ei ole ajusurnud, kuid nende seisund on lootusetu – nad kas ei pruugi ellu jääda või on otsustanud, et sellise elukvaliteediga ei soovi nad enam jätkata. DCD-surmad on ette planeeritud, ajastatud ja korraldatud nii, et elundite eemaldamine saaks toimuda kindlal ajal ja kohas.
Praktika on järgmine: enne elundidoonorluse protseduuriga alustamist tehakse DCD-doonori kohta ametlik otsus, et teda ei tohi elustada (DNR – do not resuscitate). See tähendab, et kuigi patsienti oleks võimalik taaselustada, on otsustatud seda mitte teha. Sellest hetkest alates suunatakse ravi patsiendi elupäästmiselt elundite säilitamisele – sageli tähendab see suurte veenikanüülide paigaldamist ja ravimite manustamist, mis on mõeldud elundite, mitte patsiendi enda huvides.
Doonori viimsel päeval viiakse ta operatsioonisaali ja eemaldatakse teda elus hoidvad seadmed. Kui südametöö lakkab, ootavad arstid kaks kuni viis minutit, et veenduda, kas vereringe taastub iseenesest. Kui seda ei juhtu, alustatakse elundite eemaldamist nii kiiresti kui võimalik, sest ilma vereringeta hakkavad elundid kehatemperatuuril kiiresti lagunema ja muutuvad peagi siirdamiseks sobimatuks.
Kuid kas saab tõesti öelda, et need inimesed on juba kaks kuni viis minutit pärast südameseiskumist surnud? On hästi teada, et inimesi on selles ajavahemikus sageli edukalt elustatud – kuid DCD-doonorite puhul on otsustatud seda mitte teha.
Meditsiinikirjandusest on teada, et inimesel võib südametegevus spontaanselt taastuda isegi kuni kümme minutit pärast südame seiskumist – ja osa neist on täielikult paranenud. Seega ei saa väita, et DCD-doonorid oleksid surnud juba kahe kuni viie minuti möödumisel südame seiskumisest. Arstid ei oota lihtsalt kauem, sest kümne minuti pärast pole enamik elundeid enam siirdamiseks sobivad. Nii juhtubki, et kiirustades alustatakse elundite eemaldamist ajal, mil patsient võib veel teadvusele tulla.
Üks New York Timesi artiklis kirjeldatud juhtum puudutas DCD-doonorit nimega Misty Hawkins. Pärast lämbumisõnnetust sai ta ajukahjustuse ja jäi hingamisaparaadi toel koomasse. Ta ei olnud ajusurnud, kuid arstid ütlesid tema vanematele, et ta ei ärka enam kunagi. Ema ei tahtnud, et Misty enam kannataks ja lootes, et nende tragöödiast sünnib midagi head, nõustus ta, et tütar võiks saada DCD-elundidoonoriks.
Misty viidi operatsioonisaali, kus arst eemaldas hingamisaparaadi ja andis talle rahustavaid ravimeid. Tema süda seiskus 103 minutit hiljem. Pärast viieminutilist ootamist alustasid kirurgid lõikust. Kuid kui nad olid jõudnud läbi saagida rinnaku, avastasid nad, et Misty süda lõi taas ja ta oli hakanud hingama. Elundite eemaldamine katkestati ning 12 minutit hiljem kuulutati ta teist korda surnuks.
Pole teada, kas talle üldse narkoos tehti. Veelgi hullem on see, et tema vanematele ei räägitud juhtunust midagi. Elundidoonorluse koordinaator helistas Misty emale ja teatas lihtsalt, et kahjuks ei õnnestunud tütart doonorina kasutada. Alles üle aasta hiljem, kui New York Times perelt kommentaari küsis, said nad teada, mis tegelikult juhtus.
Hiljutisel USA Esindajatekoja energia- ja kaubanduskomisjoni alamkomisjoni istungil tõi Florida esindaja Kat Cammack välja juhtumi Illinoisis, kus DCD-doonor operatsioonilaual ellu ärkas. Noore naise neerude eemaldamise ajal märkasid kirurgid, et tema aordis ja neeruarterites oli pulss taastunud ning naine hakkas hingeldama. Talle manustati suuri annuseid lorasepaami ja fentanüüli, pärast mida ta suri. Maakonna kohtuarst määras tema surmapõhjuseks tapmise.
2019. aastal viidi DCD-doonoriks kuulutatud Larry Black juunior operatsioonisaali vaid nädal pärast rasket ajutraumat. Haigla töötajate surve all nõustus perekond elundite loovutamisega. Teel operatsioonile püüdis Black silmi pilgutades ja kehakeelega märku anda, et ta on ärkvel ja teadvusel, kuid tema reaktsioone peeti pelgalt refleksideks. Õnneks sekkus tema neurokirurg õigel ajal ja peatas elundite eemaldamise. Black paranes täielikult – tänaseks on ta muusik ja kolme lapse isa.
Õiguslikust seisukohast ei vasta DCD-protokoll ühtse surma määratlemise seaduse (UDDA) nõuetele. Seaduse järgi saab surma tuvastada vaid siis, kui „vereringe ja hingamine on pöördumatult lakanud“. Kuna DCD-doonoreid oleks võimalik elustada, ei saa nende südametegevust pidada pöördumatult lõppenuks. Arstid aga väidavad, et doonori vereringe ja hingamine on „püsivalt” seiskunud. Igapäevases keeles kasutatakse sõnu „pöördumatu” ja „püsiv” sageli vaheldumisi, kuid meditsiinilises kontekstis on nende tähendus selgelt erinev.
Surma tuvastamise kontekstis tähendab „pöördumatu” seda, et seisundit ei ole võimalik enam ümber pöörata. „Püsiv” aga tähendab, et organismi talitlus ei taastu iseenesest ning arstid ei kavatse seda ka meditsiiniliste vahenditega taastada. Seega, kui arstid otsustavad patsienti mitte elustada, loetakse seisund „püsivaks”. Dr Ari Joffe selgitab: „‘Püsiv’ on prognoos, mitte surmadiagnoos. Kas uppuv inimene on surnud lihtsalt seetõttu, et keegi ei lähe teda päästma? Või on ta lihtsalt suremas?”
Sotsioloog Renee C. Fox on DCD-protokolli teravalt kritiseerinud, nimetades seda „häbiväärseks meditsiiniliselt õigustatud kannibalismi vormiks”, mis „on lausa kõhedust tekitav”. Ta taunis surma, mis toimub eemal perest, külmas ja võõras operatsioonisaalis, nimetades seda „külmaks ja hingetuks, tehnoloogiliselt üleküllastatud surmaks, mida inimene kogeb ereda valguse ja maskides võõraste keskel.” Paljud riigid jagavad sama seisukohta: DCD-praktika on keelatud Soomes, Saksamaal, Bosnia ja Hertsegoviinas, Ungaris, Türgis ja Leedus. Eestis ei ole DCD protokolli ametlikult kehtestatud ega kasutusel, kuna kogu surnud doonorilt elundite hankimine põhineb ajusurma kriteeriumil.”
DCD-protokollist on olemas ka veelgi jõhkramaid versioone. Üks neist on nn normotermiline regionaalne perfusioon (NRP), mille käigus lastakse patsiendi südamel DCD-protokolli kohaselt seiskuda. Seejärel aga panevad kirurgid doonori südame taas tööle, kuid enne seda suletakse verevool ajju, et veri sinna enam ei jõuaks. Seejärel elustatakse patsienti, et süda hakkaks taas lööma ja taastuks verevarustus ülejäänud organitesse. Nebraska ülikooli NRP-protokollis on kirjas: „Esimene samm on pea verevarustuse sulgemine, et tagada, et aju ei saaks enam verd.”
Loomulikult näitab see, et UDDA seaduses sätestatud surma määratlemise kriteerium – vereringe ja hingamise pöördumatu lakkamine – ei ole tegelikult täidetud, sest patsiendi süda lööb taas. Kuid nüüd peetakse arste seadusega kaitstuks, kuna nad on patsiendi tahtlikult ajusurnuks muutnud, sulgedes verevoolu ajju. Seega loetakse patsient surnuks UDDA teise kriteeriumi järgi – „kogu aju, sealhulgas ajutüve talitluse pöördumatu lakkamise” põhjal. Surma esmalt vereringe seiskumise alusel tuvastades ja seejärel protseduuri käigus ajusurma määratlusele üle minnes mängib NRP-tehnika üsna vabalt UDDA seaduslike piiridega.
Ameerika arstide kolledž – maailma suurim erialane meditsiiniorganisatsioon – kutsus 2021. aastal üles peatama NRP-praktika kasutamise, kuna „selle meetodi eetiline ja juriidiline õiguspärasus ei ole piisavalt tõendatud”. Nende üleskutset aga eirati.
Õnneks toob Ameerika Ühendriikide tervishoiuministeeriumi uurimine nüüd DCD-elundidoonorluse probleemid avalikkuse ette, kuid tegelikult ei ole see teema uus. Juba 2009. aastal kirjutasid arstid Joseph Verheijde, Mohamed Rady ja Joan McGregor: „Elundite eemaldamine patsientidelt, kelle teadvus on kahjustatud – kas süda lööb või mitte –, on sisuliselt varjatud eutanaasia vorm ning rikub nii kriminaalseadust kui ka meditsiini põhialust: mitte teha patsiendile kahju.”
2012. aastal ilmunud raamatus Death, Dying, and Organ Transplantation: Reconstructing Medical Ethics at the End of Life („Surm, suremine ja elundisiirdamine: meditsiinieetika ümbermõtestamine elu lõpus”) kirjutasid arstid Franklin Miller ja Robert Truog, et „ajusurnud” doonorid on tegelikult elus ning doonorid, kes on kuulutatud surnuks vereringe ja hingamise seiskumise alusel, ei pruugi sellel hetkel veel surnud olla, kui nende elundeid eemaldama hakatakse.
On aeg, et elundidoonorluse praktika muutuks täielikult läbipaistvaks ning et inimesed saaksid elundidoonoriks registreerudes tõepoolest teadliku nõusoleku anda. Kuna on hästi dokumenteeritud juhtumeid, kus inimesed on pärast kuni kümneminutilist südameseiskust spontaanselt ellu ärganud ja seda ilma igasuguse meditsiinilise sekkumiseta, tuleb lõpetada praegune DCD-doonorluse tava, kus elundeid hakatakse eemaldama juba kaks kuni viis minutit pärast südametöö lakkamist.
