Ken Macon | Reclaim The Net
Euroopa Liidus on kujunemas terav vastasseis ulatuslike digijälgimise volituste üle. Taani justiitsminister Peter Hummelgaard on sattunud süüdistuste alla, et ta kasutab valeväiteid, et survestada kõhklevaid valitsusi toetama Euroopa Komisjoni pakutud määrust Chat Control 2.0.
Digitaalseid õigusi kaitsva organisatsiooni eestvedaja ja endine Euroopa Parlamendi liige Patrick Breyer mõistis hukka kunstlikult tekitatud kriisi, mille eesmärk on suruda läbi seadus, mis kohustaks kogu Euroopa Liidus kõiki eravestlusi automaatselt läbi vaatama.
Väljaande Netzpolitik kätte jõudnud 15. septembri nõukogu kohtumise salajastest protokollidest selgub, et Hummelgaard väitis siseministritele, et kui valitsused ei nõustu uue määruse vastuvõtmisega, blokeerib Euroopa Parlament senise vabatahtliku skannimissüsteemi pikendamise.
Breyer lükkas selle väite viivitamatult ümber.
„See on räige vale, mille eesmärk on kunstlikult kriisi tekitada,” ütles Breyer.
„Euroopa Parlament ei ole midagi sellist otsustanud… Me näeme häbitut desinformatsioonikampaaniat, mille eesmärk on suruda 450 miljonile eurooplasele peale enneolematu massjälgimise seadus. Kutsun EL-i valitsusi, eriti Saksamaa valitsust, mitte alluma sellele silmnähtavale manipulatsioonile. Loobuda digitaalsest privaatsuse ja turvalise krüpteerimise õigustest väljamõeldise põhjal oleks poliitilise ja moraalse juhtimise ränk läbikukkumine.”
Kõnealune määrus, ametliku nimega laste seksuaalse väärkohtlemise vastane määrus (CSAR), kohustaks sõnumiplatvorme, e-posti teenusepakkujaid ja pilveteenuseid kontrollima kõigi kasutajate sisu võimaliku väärkohtlemist sisaldava materjali tuvastamiseks.
See nõue kehtiks isegi teenustele, mis kasutavad otsast lõpuni krüpteerimist – see tähendab, et ka platvormidel nagu WhatsApp, Signal ja iMessage ei oleks eravestlused enam lõpuni konfidentsiaalsed.
Kuigi nõude toetajad kirjeldavad süsteemi kui sihitud ja piiratud, annab seadusraamistik tegelikult võimaluse seda väga laialdaselt rakendada.
Breyer ja mitmed õiguseksperdid hoiatavad, et peaaegu kõik suuremad suhtlusteenused võivad lõpuks saada kohustuse jälgida iga kasutaja sõnumeid.
Samuti on kriitikat saanud väide, et skannimist kasutatakse ainult “äärmise abinõuna”. Ekspertide hinnangul on vastavate korralduste väljastamise kriteeriumid ähmased ning praktikas avaldatakse teenusepakkujatele survet rakendada laialdast, kõiki hõlmavat kontrolli.
Ka skannimistehnoloogia ise on tõsiselt problemaatiline – teadete kohaselt ulatub valepositiivsete tulemuste määr 50 kuni 75 protsendini.
See tähendab, et ka süütud sõnumid – näiteks perepuhkuse fotod või privaatsed armastuskirjad – võivad sattuda ekslikult kahtluse alla ja jõuda ametivõimudeni.
Veelgi murettekitavam on, et kord märgistatud sisu puhul tuleb edastada mitte ainult tuvastatud foto või video, vaid ka kogu vestluse lõim.
Need tervikvestlused saadetaks uude EL-i tasandi ametisse ja jagataks edasi õiguskaitseasutustele, mis tekitab tõsiseid küsimusi nii süsteemi ulatuse kui ka järelevalve mehhanismide kohta.
Üks Nõukogu eelnõus sisalduv säte on toonud kaasa täiendavat poleemikat.
Taani kompromissteksti artiklis 7 on selgesõnaliselt kirjas, et politseinike, sõdurite ja luureametnike suhtlust ei tohi skaneerida.
Breyer peab seda ette nähtud erandit ilmselgeks tõendiks määruse ohtlikkusest. „See küüniline samm näitab, et nad saavad ise väga hästi aru, kui ebausaldusväärsed ja ohtlikud need jälgimisalgoritmid on,” ütles ta.
„Kui riigiasutuste suhtlus väärib konfidentsiaalsust, siis sama kehtib ka kodanike, ettevõtete ja ohvrite puhul, kes vajavad turvalisi kanaleid toe ja teraapia saamiseks.”
Kuigi Taani jätkab määruse jõustamise eestvedajana, kasvab kodumaal vastuseis.
Nõukogu töögrupp koguneb seaduseelnõu arutama 9. oktoobril ning lõplik hääletus on plaanitud 14. oktoobriks. Tulemuse määravad tõenäoliselt mõned kõhklevad riigid, nende seas Saksamaa ja Itaalia.
Eraelu puutumatuse eest seisjad kutsuvad EL-i valitsusi üles mitte alluma väärinfole rajatud poliitilisele survele.
Nad hoiatavad, et Chat Control 2.0 vastuvõtmine avaks tee pidevale eravestluste jälgimisele ning lammutaks aastakümneid püsinud kaitsemehhanismid Euroopa digitaalse eraelu puutumatuse tagamiseks.
