Paljude telemeelsete aktivistide hinnangul aga ei saavat telerita jäetud laps areneda täisväärselt.
Teda ähvardavat eakohasest arengust mahajäämine, sotsiaalne ebaküpsus ja sellest tulenev tõrjutus. Kuid telerit eitava seltskonna suhtumine sellistesse argumentidesse on ühene: väikelaps areneb kõige turvalisemalt lähedaste inimestega aktiivselt suheldes ja tegutsedes, mitte passiivselt võõraid tõdesid vastu võttes. Seda pole keeruline uskuda, kui kõrvutada tõsiasju, et laste telerivaatamine on nii valdav, nagu ta pole olnud iial varem, ja samal ajal on (spetsialistide hinnangul) näiteks algklassilaste jutustamisoskus või abiturientide võime loetud tekste tõlgendada varasemaga võrreldes oluliselt vähenenud. Seos tundub siin olevat põhjuslik.
Vähem on aga räägitud sellest, et põlvkondliku järjepidevuse ja iseseisvumise seisukohast tähendab liigne telerivaatamine lapse ja vanema otsese kontakti vähenemist kõige tundlikumas õppimiseas, kus laps peaks omandama kogukondlikku järjepidevust kandvaid tõdesid ja inimlikke põhiväärtusi. Teleri meelevallas elava lapse vanemal, kes üritab kasvatuses lähtuda traditsioonilistest väärtushinnangutest, tuleb sageli seista silmitsi „ajupestud” lapse arusaamaga „õigest” maailmast.

Kuna teleriga vestlemine-väitlemine on välistatud, kasvab selle najal lapsest paratamatult inimene, kes hakkab suhteliselt hõlpsasti ja kriitikavabalt tunnistama ametlikke autoriteete ja moeloosungeid, klišeetõdesid ja pidevat mõnujanu ning pidama seda ainuõigeks ellusuhtumiseks. Just pealiskaudse maailmavaate propageerimine, kognitiivse arengu pärssimine ja tarbimismentaliteedi õhutamine ongi telemeediat eitava kogukonna peamised argumendid.
Telemeedia eitus on peavoolu ühiskonnale selgelt vastanduv nähtus, kuna suurem osa inimesi peab enda ja lapse suhet teleriga siiski suhteliselt oluliseks ja usaldusväärseks. Tasakaalu huvides tuleb mainida, et televisiooni negatiivne mõju ei ole eraldiseisev tegur, vaid tuleneb eri mõjude koostoimest: tarbimisaeg, saate sisu, üldine kasvukeskkond, kokkupuude reaalse vägivallaga, alternatiivse tegevuse võimalikkus, kodune vaimsustase jne.

Statistika põhjal vaatab eestlane telerit keskmiselt neli tundi päevas (või mängib see taustaks). Kui võtta seda näitajat üks ühele, teeb see aastas kokku tervelt kaks kuud järjepanu. Arvestades juurde ka uneaja, tähendab see lausa kolmekuulist kuristikku lapse ja vanema vahelistes suhetes: ebakvaliteetset tähelepanu või hoopis eraldiolekut.
Raisatud aeg, puudulikuks jääv areng ja pealesurutud maailmapilt on vaid osa teleri halvast mõjust.
Sama oluline on reklaam, mis mõjutab lapsi kohe kindlasti. Seda reedab kõige ilmekamalt juba tele-eetri reklaamisekundi kõrge hind, mis kinnitab televisiooni efektiivsust vaataja töötlemisel. Niisama lustimiseks ettevõtted reklaamiraha tuulde ei loobiks. Seetõttu on variserlik ka telekanalite esindajate jutt, mida vahel vanemate rahustamiseks esitatakse, justkui televiisorist näidatav lapse käitumist ei mõjuta, sest laps oskavat pildil ja reaalsusel vahet teha. Samal ajal aga räägitakse reklaamiandjast karastusjoogi-, maiustuse- või ravimitootjale hoopis adekvaatsemat ehk risti vastupidist juttu.

Tänapäeval ei pääse laps tarbimismentaliteedi õhutamisest ka reklaami välistamise teel, sest suvaline telesaade või multifilm on tihti vaid tootereklaam, kus stsenaariumidki kirjutatakse selle tempo järgi, millega karakter-vidinad Hiinast mänguasjapoodidesse jõuavad. Eriti salakavalad on just ebareaalsete tegelastega animatsioonid, mille ainus eesmärk on mõjutada lapsevanemat tühjendama oma rahakotti, sest teleri kaudu väljamõeldud monstrumiga empaatiasuhtesse nakatatud lapsel puudub võimalus see suhe mõne ehtsa kutsu, kassipoja või hamstri peal välja elada.
Muidugi mõjutavad reklaamid peale ostuharjumuse treenimise ka väärtushinnanguid. Meenuvad uue mobiilimudeli pärast kisklevad teismelised või klipid luksusautost, mis purustas ajaloolist interjööri sõnumiga „Väärtused on muutunud!”. Selliste klippide sisu on täiskavanulgi raske mõista, saati siis lapsel, kes üldjuhul salvestab vaid käitumismustri: nii on lahe.
Televiisorit eitava kogukonna meelsuse muutmiseks ei piisa tõenäoliselt ainult sellest, kui programmitootjad kohandavad telesaadete sisu n-ö lapsesõbralikumaks, sest passiivsele õppimisele ja meelelahutusele eelistavad teadlikumad lapsevanemad nagunii pigem loovust, suhtlemisoskust, iseseisvat mõtlemist, keeletaju jms aktiivselt arendavaid tegevusi. Nii et toidutööstusega võrreldavaid muudatusi, kus rahva teadlikkuse kasvu tõttu toodavad nüüd ka mõned suurfirmad näpuotsaga „ökot”, ei tasu telekanalitelt oodata – neil ei ole võimalik olla korraga televisioon ja sinna kõrvale ka natuke mittetelevisioon.
Teine lugu oleks siis, kui telerieitus muutuks valdavaks. Aga see oleks liiga utoopiline unistus, sest ka teletööstus ei maga – vaatajaarvud on nende ainus leib. Seetõttu jääb ka selles valdkonnas valikute tegemine paratamatult vaid iga lapsest hooliva vanema jätkuvaks „ühemehesõjaks”.

Egle Oja kaitses tänavu Tartu ülikoolis bakalaureusetöö teemal „Lapsevanemate arvamused telemeedia negatiivsest mõjust väikelapsele”