Euroopa Komisjon kavatseb järgmisel kolmapäeval avalikustada erakorralise energiapaketi, mis näib olevat hilinenud katse reageerida kiiresti süvenevale energiakriisile. Liit on rohepöörde poliitika tagajärjel pandud haavatavasse olukorda ning nüüd peab komisjon silmitsi seisma nii geopoliitiliste kui majanduslike väljakutsetega.
Kriis annab valusalt tunda nii ettevõtetele kui tavakodanikele. Lennufirmad kärbivad juba lende, kütusehinnad tõusevad järsult ning varustuskindlus halveneb. Probleemi tuum on selge: Euroopa sõltub suurel määral imporditud kütusest, mis liigub läbi Hormuzi väina, ühe maailma ebastabiilsema ja riskantsema meretee.
Ligikaudu 40 protsenti Euroopa Liidu lennukikütusest ja diislikütusest liigub läbi Hormuzi väina. Analüütikute hinnangul võivad varud kahaneda tasemeni, millest jätkub vaid kuueks nädalaks.
Surve on juba näha. Saksamaa juhtiv lennukontsern Lufthansa Group plaanib oktoobriks kärpida 20 000 lühilendu ning sulgeda oma regionaalse üksuse Cityline’i, et kütust kokku hoida. Ettevõtte sõnul on petrooleumi hind pärast Iraani konflikti algust kahekordistunud.
Komisjoni plaan pakub vaid piiratud leevendust. Esialgsete ettepanekute järgi tuginetakse sammudele, mida Euroopa Liidu reeglid juba praegu võimaldavad, toetused energiakulude vähendamiseks, abi kasvanud kütusehindade katmiseks ning mõningad maksulangetused. Suurem osa koormusest jääb siiski liikmesriikide valitsuste kanda.
Suunamuutust sellest siiski eriti näha ei ole. Plaan seab endiselt esikohale „puhtama“ energia eesmärgid, keskendudes elektrifitseerimisele, investeeringutele ja energiatarbimise vähendamisele.
Leedu energiaminister Žygimantas Vaičiūnas ütles, et fossiilkütustest sõltuvad riigid ei saa üleöö senistest lahendustest loobuda, kuid neil pole tegelikkuses muud valikut kui selles suunas liikuda.
Ametnike seas valitsevad erimeelsused selles, kui palju kavandatud meetmetest tegelikult abi on. Ühe liikmesriigi ametniku sõnul võivad laiendatud toetused küll mõnele leevendust pakkuda, kuid kriisi lahendamisel need märkimisväärset mõju ei avalda. Jõukamad riigid kardavad ebaausat konkurentsieelist, samal ajal kui teistel napib vahendeid olukorrale reageerimiseks.
Segadust on süvendanud ka vastuolulised sõnumid. Ametnikud kutsuvad inimesi reisimist piirama, kuid samal ajal kinnitavad, et kütusekriisi ei ole. Samuti on plaani olulised osad, sealhulgas lennukikütust puudutavad meetmed, endiselt lõplikult läbi töötamata.
Mõned valitsused on juba asunud iseseisvalt tegutsema. Hollandis on võetud kasutusse täiendavad naftavarud, selle asemel et jääda ootama Euroopa Liidu ühist vastust.
Probleemid ulatuvad kaugemale praegusest kriisist. Venemaa gaasist loobumine vähendas küll üht riski, kuid kasvatas samal ajal sõltuvust üleilmsetest kütuseturgudest ja haavatavatest meretransporditeedest. See jätab Euroopa eriti haavatavasse seisu olukordades, kui tarneahelad on häiritud.
Olukorra parandamine nõuab aastaid ja märkimisväärseid investeeringuid, kuid kumbagi neist ei ole võimalik kiiresti saavutada.
Kuna konflikt Pärsia lahe piirkonnas jätkub, on põhjust arvata, et häired tarneahelates kestavad edasi. Euroopa Komisjon tuleb küll välja oma tegevuskavaga, kuid arengud toimuvad kiiremini, kui komisjon suudab neile järele jõuda.
