Jamie White | Infowars
Bill & Melinda Gatesi fondi poolt rahastatud veidra eksperimendi käigus töötati välja uus vaktsiinistrateegia, milles kasutatakse sääsehammustusi kandevektorina „järgmise põlvkonna“ malaariavaktsiini väljatöötamiseks.
Eksperimendi viisid läbi Leideni ülikooli meditsiinikeskuse (LUMC) teadlased Leidenis, Hollandis ja see avaldati eelmisel kuul ajakirjas New England Journal of Medicine.
Teadlased selgitasid, kuidas nad kasutasid sääskede hammustusi, et manustada lühiajalist malaariavaktsiini, mis koosnes geneetiliselt muundatud malaariaparasiitidest.
„Viisime läbi topeltpimeda kontrollitud kliinilise uuringu, et hinnata immuniseerimise ohutust, kõrvaltoimeid ja tõhusust sääsehammustuste kaudu. Kasutasime teise põlvkonna geneetiliselt nõrgestatud malaariaparasiiti (GA2) – täpsemalt P. falciparum NF54 parasiidi sporozoidivormi, mille maksafaasis arenemine on pikenenud,“ selgitasid teadlased.
Plasmodium falciparum (P. falciparum) parasiit põhjustab inimestel malaariat.
Meetodi eesmärk oli suurendada immuunsust malaariat põhjustava parasiidi geneetiliselt muundatud versiooni abil, mida kandsid sääsed ja edastasid oma hammustuste kaudu.
Kõigepealt tekitasid teadlased eksperimendi jaoks biotehnoloogiliselt kaks erinevat tüüpi malaariaparasiiti, GA1 ja GA2.
GA1 oli loodud selliselt, et see katkestaks arengutsükli umbes 24 tundi pärast inimese nakatumist. Siiski osutus selle tõhusus piiratuks, mistõttu töötati välja täiustatud versioon GA2.
GA2 oli „kavandatud peatama arengut umbes kuus päeva pärast nakatumist, ajal, mil parasiidid paljunevad inimese maksarakkudes“.
Katse viidi läbi kahes etapis.
Uuringu A etapis puutusid osalejad kokku kas 15 või 50 nakatunud sääse hammustusega.
B etapis jagati terved täiskasvanud, kes polnud varem malaariat põdenud, juhuslikult kolme rühma: ühele manustati ühe vaktsineerimise käigus 50 sääsehammustuse kaudu GA2, teisele varajase haigestumise parasiiti (GA1) ning kolmandale platseebot (nakatumata sääskede hammustused).
On tähelepanuväärne, et teadlased jälgisid nakkusi vaid 25 päeva, mis tähendab, et pikema aja jooksul võis esineda rohkem nakkusjuhte, mida uuring ei hõlmanud.
Lisaks näitas 20% B-etapi osalejatest kõrgendatud troponiin T taset, mis on südamelihase kahjustuse või stressi biomarker. See tekitab muret võimaliku südamekahjustuse riski pärast.
Teadlased kinnitasid siiski, et kõrgenenud troponiin T tasemed ei olnud „seotud uuringu sekkumisega“, kuid ei täpsustanud, milliste andmete või meetodite alusel nad selle järelduseni jõudsid.
COVIDi pandeemiakriitik dr Richard Bartlett kritiseeris uuringu lühikest jälgimisperioodi, rõhutades, et pikaajalised ohutusandmed on hädavajalikud.
„Uuring tõstatab mitmeid tõsiseid küsimusi,“ märkis dr Bartlett. „Osalejate jälgimine vaid mõne nädala jooksul on täiesti ebapiisav, et hinnata pikaajalist ohutust või tõhusust. Vajame vähemalt 6 kuni 12 kuu pikkust jälgimisperioodi, et adekvaatselt jälgida parasiitide nakatumist ja hinnata võimalikke tüsistusi. Kus on pikaajalised ohutusandmed? Ilma nendeta ei saa me välistada hilisemaid probleeme ega potentsiaalselt tõsiseid tüsistusi.“
Ta väitis ka, et kõrgenenud T-tasemed on „väga murettekitavad“.
„Troponiin on spetsiifiline marker südamerakkude kahjustuse, mitte maksakahjustuse, tuvastamiseks,“ ütles dr Bartlett. „See viitab võimalikule südamekahjustusele, millele näib, et ei pööratud piisavalt tähelepanu. See on tõsine ohusignaal, mida ei tohiks eirata.“
Samal kuul, kui uuring avaldati, annetas Bill & Melinda Gatesi fond Leideni Ülikooli Meditsiinikeskusele (LUMC) 2 287 871 dollarit, et toetada „järgmise põlvkonna malaariavaktsiini kandidaatide“ arendamist, nagu on märgitud organisatsiooni veebilehel.
COVID-pandeemia kõrghetkel tsenseeriti ja halvustati eksperimentaalsete mRNA-süstide kriitikuid, kui nad oma arvamust avaldasid.
Nüüd paistab, et sääsehammustused võivad kujuneda järgmiseks vaktsiinide manustamise viisiks, mis tekitab muret võimaluse üle vältida informeeritud nõusoleku tagamist tulevaste “pandeemiate” raames.
