Peeter Proos | Vanglaplaneet
Google’i uus tehisintellektiga varustatud koduabiline Nest Hub Max on kahtlaselt sarnane teleekraaniga, mida kirjeldas George Orwell oma menukas ulmeromaanis „1984“.
Google Nest Hub Maxil on lisaks mikrofonile ka näotuvastusfunktsiooniga kaamera, mis jälgib ruumis viibivate inimeste liikumist, reageerib käe liigutusele, ja võimaldab näiteks muusikat pausile panna.
Kui näotuvastus funktsioon on sisse lülitatud ja kõik perekonnaliikmed on kenasti skaneeritud, siis otsib seadeldis pidevalt tuttavaid nägusid, et ekraanile kuvatavat sisu vastavalt kohandada. Samuti on võimalik jätta teateid kindlale perekonnaliikmele, mis ilmuvad ekraanile kohe kui vastav isik seadme vaatevälja ilmub.
Vähemalt esialgu saab näotuvastusfunktsiooni välja lülitada ning väidetavalt ei lahku tundlikud andmed seadmest kunagi, sest näotuvastus toimub seadme sees ja kogutud andmed kustutatakse.
Ühe lisafunktsioonina reklaamib Google Hub Maxi kui valvekaamerat, mille abil saad igal hetkel vaadata, mis sinu kodus toimub või saada telefonile teate, kui lapsed on koolist koju jõudnud.
Selleks ei pea olema geenius, et ära tabada, milleks sellist tehnoloogiat kasutatakse ja üha rohkem rakendatakse. Orwell kirjeldas oma raamatus teleekraani järgnevalt:
„Teleekraan töötas korraga nii vastuvõtja kui saatjana. See püüdis kinni iga vaiksest sosinast tugevama heli, mida Winston tegi; vähe sellest, kuni ta püsis metallplaadi vaateväljas, oli teda niisama hästi ka näha. Muidugi oli täiesti võimatu öelda, kas sind parajasti valvatakse või mitte. Võis ainult mõistatada, kui tihti ja mis süsteemi järgi Mõttepolitsei iga üksiku kanali sisse lülitab. Mõeldav oli seegi, et jälgiti kogu aeg kõiki. Aga igal juhul võidi sinu kanal sisse lülitada mis tahes hetkel. Tuli elada — ja elatigi, tänu harjumusele, mis oli muutunud instinktiks, — teadmises, et igat heli, mida sa teed, kuuldakse ja igat liigutust, välja arvatud pimedas, pannakse tähele.“
